Tuleb välja, et piparkookidega on mul sama lugu, mis seentega. Nii kaua, kui ma mäletan, on mulle meeldinud seenel käia, aga seeni hakkasin sööma alles 3-4 aastat tagasi. Piparkookidega on selles mõttes sarnane lugu, et neid teha on mulle alati meeldinud, aga süüa, mitte nii väga. Sel aastal oli piparkoogikeste tegemisel teistmoodi see, et piparkoogitaigna saime onunaiselt. Tema täisterajahust ja võist tehtud piparkoogitaigen on juba mitmendat aastat järjest osutunud tuttavate seas väga nõutud kraamiks. Ja seetõttu jään ka täpse retsepti seekord võlgu, aga asemele pakun heal meelel paar fotoampsu sellest, mis meil Kairiga küpsetamise käigus välja tuli. ;)
Kui sellest veel isu täis ei saa, saab erinevate nägudega piparkooke silmadega süüa ka Flickris. ;)
Oii, meie piparkoogiõhtu oli tore. Aega läks, aga kõik tulid nii ilusad ja head ka.
Aga mis puutub Tassikesse, siis olen ma alati jälgimas, mida uut siia lisandub. Olen Su tegemiste fänn :)
Jah, nõus, et oli tore! Pikk ja tore! Ootan sind juba järgmisele meisterdamisele ;)
Millega mu laps kõik hakkama saab- tore vaadata. Kõike toredat edaspidiseks kokkamiseks! Emme
Aitäh, emme! :)
Superkenad piparkoogid!
Aitäh, Cousinella! Mõnusat ja tegusat uut aastat! :)