Keeks ‹-i 21› s. muna‑ ja võirohkest taignast küpsetatud hrl. pikliku kujuga pehme vormikook. Rosinatega, pähklitega keeks. Tükk, lõik keeksi. Kohvi kõrvale söödi keeksi. Ls. mandli|keeks, pähkli|keeks, rosinakeeks.
Nii kirjutab “Eesti keele seletav sõnaraamat”. Kohvi kõrvale sobib tõesti imehästi, ainult et mul sai rosinakeeksi asemel hoopis apelsinikeeks kookosega. Õnneks on keeksiga asi üsna lihtne – seal ei ole sees ühtegi võõrapärast susisevat, konksuga vms tähte – nii et möödapanemisvõimalusi eriti ei ole. Et aga kokandus- ja toitlustussõnavara üldiselt võttes on “õnnistatud” pidevalt peale tulevate uute väljendite, mõistete jms (enamasti ikka enne, kui emakeel järele jõuab), väärivad mõned köögis kasutatud terminid tänasel emakeelepäeval mu meelest küll veidike säravat rambivalgust.
OK, eks pean tunnistama, et siin on kindlasti ka mu erialane haridus oma sõrme mängu pistnud. Umbes 2 kuud tagasi kaitsesin oma bakalaureusetööd teemal “Sõnade “buffet“, “Rootsi laud”, “fourchette-laud” ehk “furšettlaud” ja “selvelaud” kasutuseelistustest”, mis oli ajendatud suuresti asjaolust, et viimastel aastatel on taoline vabas vormis serveerimisviis saanud väga populaarseks. Ometi aga kohtab neid nimetusi avalikus ruumis väga erineval kujul. Oma töö tulemustest teen tänasel emakeelepäeva konverentsil Tallinna Ülikoolis ka kokkuvõtte (kel huvi, siis mu uurimustöö PDF ja ettekande slaidid on võimalik alla laadida postituse lõpust).
Tahtsin aga tänase päeva auks omalt poolt kinkida tähelepanu mõnele kokandusvaldkonna sõnavaras leiduvale sõnale. Tuleb välja, et neid on tihtipeale hääldada palju lihtsam kui kirja panna (seda teavad omast käest vast kõik toidublogijad :P).
Tsitaatsõna wok soovitatakse mugandada: vokk, nt vokkimine, vokiroog, vokkpann. Tegusõna on vokkima.
Õige on kirjutada bešamellkaste või Béchameli kaste.
Toidunimetus bruschetta kirjutatakse kursiivis, nt tomati-bruschetta‘d. (sch hääldatakse selles sõnas sk.)
Eesti keeles on õige pitsa, mitte „pizza”.
Õige on kirjutada lasanje, mitte „lasagne”.
Sõna risoto on ühe t-ga (mitte „risotto” või „rissotto”).
Inglise sõna chutney ‘India vürtsine puuviljakaste (liha juurde)’ soovitame eesti keeles kirjutada kujul tšatni.
Sõna lavašš omastav on lavaši ja osastav lavašši.
Toidunimetus carpaccio kirjutatakse tsitaatsõnana, tähendus on ‘õhukesed maitsestatud toore veisefilee lõigud’.
Õige on kebab, mitte „kebaab” või „kebap”.
Juustusort on ricotta (väikese algustähega ja kursiivis).
Juustusordi mozzarella kirjutame eestikeelses tekstis tsitaatsõnana. Lisada sellele sõna juust(mozzarella-juust) pole vajadust.
Emakeele Seltsi keeletoimkonna 30. juuni 2008. a otsuse põhjal võib eesti keeles kirjutada nii võõrsõnana suši kui ka tsitaatsõnana sushi.
Pommu ehk baklažaan.
Sõna rukolasalat on kokku. Õige on kirjutada rukola (mitte „rukkola”, „rukoola” ega „rucola”). Selle sünonüüm on põld-võõrkapsas.
Õige on kirjutada šalottsibul.
Pomelipuu vili on pomel, mitte „pomelo”.
Prantsuse sõna nougat on eesti keeles mugandatud: nugat, nt pähklinugat.
Maapähkel on arahhis (kaks h-d ja üks i), mitte „arahhiis”.
Õige on ekläär, mitte „ekleer”.
Õige kirjakuju on muffin ‘keeksike’, mitte „muhvin”.
Maitsetaim on basiilik, omastavas käändes basiiliku (mitte „basiilika”).
Õige on roseepipar.
Sõna palsamiäädikas esimene täht on p.
Võib kirjutada tšilli või tšillipipar.
Salvrätt, salvrätik, mitte „salfrätik”
Konsistents, mitte „kontsistents”
Õige on kirjutada Aasia köök, Indoneesia köök, Hiina köök (ühendite esimene sõna suure algustähega).
Sõna cappuccino me eesti keeles ei muganda. Sõna hääldatakse [kaputšiino].
Õige on kirjutada tsitaatsõnana: caffè latte (hääldub [kafe latte]) ja café au lait [kafee olee]
Õige on kirjutada espresso, mitte „ekspresso”.
Kas „kohvi” või „kohv”? – Nimetavas käändes on kohv.
Jah, nimekiri võiks lõputult edasi minna. Aga minu vaieldamatud viimase aja lemmikud eestikeelses köögis, kohvikus ja restoranimenüüs on sõnad mahedik ja pommu. Seda postitust kokku kirjutades olid aga üllatajad pomel ja ekläär, sest neid kasutatakse poelettidel ja -riiulitel minu teada küll vaid variantidena „pomelo” ja „ekleer”.
Aga nüüd keeksi juurde. Milleks see? Retsepti avastamistänu võlgnen K-le, kes maitsvat apelsini-mandli keeksi ühel perekondlikul kogunemisel pakkus, aitäh! :) Minul aga ei olnud originaalretseptis nõutud jahvatatud mandleid, niisiis kasutasin ära paki sahtlinurgas seisvaid kookoshelbeid.
2 apelsini
150 g toasooja võid
2 dl suhkrut
2 muna
2 dl nisujahu
1.5 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
150 g kookoshelbeid
Pese apelsinid ja riivi ühelt tervelt apelsinilt koor. Seejärel pressi mõlemalt apelsinilt mahl (peaks tulema u 2 dl mahla). Vahusta toasoe või ja suhkur, lisa ükshaaval munad. Sega jahu, küpsetuspulber, sool ja kookoshelbed ja lisa võivahule. Kõige viimasena sega juurde riivitud apelsinikoor ja -mahl. Kalla tainas keeksivormi ja küpseta 175kraadises ahjus 45 minutit, kuni keeks on pealt kuldne ja keeksi keskele torgatud puutikk jääb välja tulles kuivaks.
P.S. Loodetavasti mu bakatöö juhendajale keeks maitseb! ;)
Ka internetis, vaid paari klõpsu kaugusel on paar head kohta, kust õigekeelt kontrollida:
ÕS 2006
Eesti keele seletav sõnaraamat
Keelenõuvakk (sealt ka nimekiri)
Koka ja kelneri erialane eesti keel (PDF)
Siin ka minu bakalaureusetöö teemal “Sõnade “buffet“, “Rootsi laud”, “fourchette-laud” ehk “furšettlaud” ja “selvelaud” kasutuseelistustest” (PDF) ja ka tänase emakeelepäeva konverentsi ettekanne (Powerpoint).
Millised on teie oeh-jälle-pean-sõnaraamatust-üle-kontrollima sõnad? Kust te üldjuhul neid kontrollite, kui üldse? Millised on lemmikud? Kui keegi teab veel mõnd head allikat just toitlustust puudutavate kogude kohta, on need väga oodatud!
Rõõmsat emakeelepäeva! :)
Ülihuvitav, -põhjalik ja vajalik postitus. Eks me maadleme siin kõik toiduterminite ja õigekirjaga ka kindlasti leiaks keeletoimetaja ka minu blogist palju nõuetele mittevastavusi :)
Alati vaatan huviga oma tekste, kui need Oma Maitse keeletoimetaja käest läbi on käinud. Üllatusi jagub.
Minu jaoks on üheks veidraks nõudeks olnud pune-puneme-punemet vorm. No ei räägi me iial nii. Pune-pune-punet on siiski kõnekeeles. Nüüd on vist paralleelvormina lubatud ka viimati nimetatud vorm.
Teine mind veidi häiriv regulatsioon on tainas-taina-tainast. Olen hakanud märkama, kuipalju on kasvõi toodetel ja raamatutes kasutusel siiski taigen-taigna-tainast vorm. Siinkohal tundub keeleregulatsioon veidi ennatlik – kui tegemist on ikkagi kõnekeeles sedavõrd tugevalt juurdunud vormiga, siis ei tohiks seda vigaseks lugeda. Hetkel on taignast rääkimine või taigna tegemine keeleliselt mittekorrektne.
Pommuga harjutan ennast ja iseenest on see muhe sõna baklažaani kohta. Sageli tuleb siiski vastaskõneleja arusaamatust pilgust tulenevalt lisada ka vana vorm ehk tõlkida pommu baklažaaniks tagasi.
Tegelikult on see piiri peal olevate sõnade (eriti võõrköökidest tulenevate terminite)kasutamine paras peavalu. Millal siis ikka creme brulé ja millal kreembrülee.
Ja toiduvälisest rääkides on minu kiiks kontrollida, kes kirjutab potensiaalist ja kes potentsiaalist :)
Ma mäletan ka kooli ajast, et eesti keele õpetajal oli harjumus öelda, et tema kriteeriumites, kuidas inimese haritust hinnata, on üks just see sama potentsiaal. Seda raiuti koolis nii et vähe ei olnud :)
Punega on tõesti eriti kummalised lood, kuigi jah, nüüd on lubatud juba ka see omasem variant pune-pune-punet, teise peale ma ei tulekski, kui keegi ei ütleks. :)
Ja mis puudutab igasuguseid kreembrüleesid jms ilusa kõlaga võõrapäraseid väljndeid, siis on minu meelest muidugi tore, kui osatakse kasutada selle eestipärast vastet, aga kui ei, siis on alati kindel variant minna originaali peale välja, kasutades siis tekstis tsitaatsõnada (kursiivis). Samas seab veeb vahetevahel kursiivis kirjutamiseks ise piire (nagu see kommentaariumgi).
Aga Tuuli, väga tore, et sulle see teema huvi pakub. Nagu täna konverentsil öeldi, keel ei ole midagi, mida pingsalt kaitsetakse ja põues hoitakse, et siis korra aastas emakeelepäeval see välja võtta ja näidata. Kasutamine on ikka kõige olulisem! :)
See “taigen” vs “tainas” on asi, mille kallal olen ise retseptikommentaarides “võtta saanud” (justkui “tainas” poleks õige). Tegelikult soovitab ÕS pigem “tainast”.
Soovitus kasutada sõna “ekläär” paneb küll kulmu kergitama. Tegemist on ju laenuga prantsuse keelest, mille kirjapilt originaalis on “eclair” ning mida hääldatakse justnimelt “ekleer”.
Mulle tundub, et “eklääri” puhul on tegemist samasuguse ignorantse ja Eestis masendavalt levinud mugandusega nagu kirjanike La Fontaine ja Molière nimede hääldamisel “la fontään” ja “moljäär”, mis tegelikult paksid olema “la fonten” ja “moljeer”.
Kusjuures ma praegu ei oskagi mingit muud põhjendust sellele tuua, kui et eesti keeles lihtsalt laenatakse mingitest keeltest teatud sõanühendeid teatud moodi. Eklääri puhul olen täiesti nõus, et ise ma oleksin 100% kindlalt kasutanud ekleer, aga Molière ja La Fontaine puhul on küll kooli ajast see ä-verisoon justkui pähe raiutud.
See on naljakas jah, et see Eestis niimoodi levinud on. Siia võiks veel lisada Voltaire’i hääldus “voltäär” versus “volteer”. “ai” täheühend hääldub prantsuse keeles “e” ning mingit põhjust pole seda ä-ks muuta. Prantsuse keeles ä-d üldse ei olegi. Ka Lauri Leesi on püüdnud selle valehääldusega võidelda, aga see on endiselt kirjandusõpetajate seas masendavalt levinud. Muidugi läks see jutt nüüd toiduteemadest väga kaugele.:)
Hästi ilus blogi on Sul muidu, käin seda ikka aeg-ajalt imetlemas.:)
Aitäh :)
Ma parandan oma kommentaari sisse lipsanud vea – oregano ehk pune vahepealne ainuke lubatud vorm oli pune-puneme-punet (mitte punemet). Nüüd lubatakase ka tüüpsõna kõne järgi ehk pune-pune-punet, mis on oluliselt mõistlikum.
Kohutavalt häirib veel basiilika kasutamine maitseainena. Iga teise söögikoha menüüs on midagi basiilikaga tehtud. Korrektne oleks siis basiiliku. Basiilika jäägu pigem arhitektuuri valdkonda.
See oli nii tore hommikune lugemine. Kuigi ma ei ole keeleinimene, hakkab silmal valus, kui üsna levinud sõnu kirjutatajse valesti. Üks, mis mind häirib, on näiteks “kondentspiim”. Võib-olla seepärast, et oma elu esimese kahe sain koolis umbes 6. klassis selle eest, et ei viitsinud emakeele reegleid pähe tuupida. Nagu öeldakse, kõik saab alguse lapsepõlvest:).
Ilusat emakeelepäeva!
Ülle, “kondentspiima” osas on meil siis samad tunded :)) Ja ma usun, et ka see lapsepõlvest pärinemise osa on sul täitsa õige :)
Ei saa jätta mainimata, et Sinu kirjutises on viga sees. Seetõttu natuke silmakirjalikult mõjub Sinu kommentaar. :)
See kommentaar käis siis Ülle kommentaari kohta – täpsustuseks.
Eva, nuta või naera, aga trükiveakuradid on ikka veel elus:). Eks ikka seepärast, et maailm tasakaalus oleks;).
Ma asun Ülle kaitseks välja – on suur vahe, kas näpp läheb valele klahvile (j ja k on kõrvuti) või inimene lihtsalt kirjutab valesti (broccoli, piskviit, baziilika vms hirmsat). :D
Olen nõus :) Ma arvan, et kui mitte igas siis igas teises mu postituses on mõni näpukas sees. Mis sest, et püüan mitu korda läbi lugeda ja need üles leida, aga oma silm on nii harjunud, et on nende suhtes vahel lihtsalt lausa pime :D
Austan ikka emakeelt ja püüan kahtlaseid sõnu ikka EKIst üle kontrollida, kuigi tuleb tunnistada, et päris kõiki sõnu ma eestistada ei suuda – sõna pommu kuvab mu ajusse pildi õunast ja kohe mitte ei meeldi brokoli asemel „spargelkapsas“ öelda või „põld-võõrkapsa“ nimega rukolat kutsuda. Samuti on raskusi vokkimisega, mis minu jaoks rohkem kangastelgede ja lõngakeradega seondub:) Kuigi, olen ka seda sõna viimastel aegadel rohkem kasutanud..
Igal juhul kutsus see lugu taas tähelepanelikumalt oma blogipostitusi üle vaatama:)
Väga vahva, Merit! :) Mul on sama, ikka rukola ja brokoli tahavad ennem tulla, aga vokkimisega olen ma juba millegipärast täiesti ära harjunud. Aga tein paljusid, kellel tekib sama seos – õnneks on see päris vokiga ketramine minust vist piisavalt kauge kaarega mööda läinud, nii et mul seda seost ei teki eriti.
Ise avastasin, et ütlen “äitäh” “aitäh” asemel. Parasiitsõnast “nagu” ei suuda kuidagi lahti saada. Pärast/peale (oeh) paralleeli toomist, et nägemist saab arsti juurest, ütlen “nägemiseni” ja mõtlen, et kas peaks neid (võõraid) valesti ütlejaid ka harima või mitte. “Sel nädalal”, mitte “see nädal”. Erialaselt on silma jäänud sõnade “professionaalne” ja “portfoolio” massiline valesti kirjutamine. Ise olen õppinud uuesti kirjutama sõnu “standard” ja “koefitsient”.
Nüüd jäin mõtlema, et kas eelnevalt sai jutumärkidega üle pingutatud.
Ja näpukatest aitab vabaneda http://www.filosoft.ee/html_speller_et/
Oo, Anõn, aitäh viite eest!!! :)
Nagu on paljudel eestlastel vist küll parasiitsõnana sõnavaras olemas ja välja juurimisel on umbes sama lugu, mis aiamaal naadiga. Ei õnnestu hästi. Ja jutumärkide osas võid küll ennast rahulikult tunda, näidete toomisel on need väga kasulikud, et olulist osa esile tuua. ;)
Marju!
Aitäh Sulle kõigi nende toredate postituste eest!
Võtsin just keeksi ahjust välja, lasen veidi jahtuda ja lasen hea maitsta :).
Kõike head,
Merle
Nii tore! Loodan, et maitseb ja aitäh sulle, Merle, et ikka ja jälle külastad :))
kiidan aga takka eelkõnelejatele, no on alles vajalik postitus. Küll ma olen mõelnud, kuidas kirjutada, aga otsida viitsinud pole :). Nüüd tegid Sina, hea inimene, töö meie eest ära. Panen kohe favoriitide alla, siis hea piiluda vajadusel. Ja milline ajastus, peagi riputan üles ühe risotoretsepti ja täiesti kindlasti oleksin seda nimetanud risottoks :).
Mul on siiralt hea meel, et saan ka keelelises pooles oma blogi kaudu kasulik olla. Eks see kokandusvaldkond olegi, nagu kahe teraga mõõk, et ühelt poolt hästi põnev ja palju uusi asju pidevalt liikumas, aga kuidas seda kirja panna? Juhised tihti uutel asjadel puuduvad.
Soovitan veel sealt postituse lõpust ka ÕS 2006 meelde jätta, sealt on hea alati järele vaadata, mis, kus ja kuidas täpselt! Ja loomulikult jään su risotot ootama! :)
Kiidan ka päevakajalise postituse eest :)
Tuuli – eesti keeles ei öeldagi kreembrülee, õige on brüleekreem (kreem, millel on brüleekate ehk karamellistatud suhkrukate peal).
Mulle täitsa meeldib spargelkapsas, kuigi kasutan ise ka brokolit. Just seepärast, et a) vanades kokaraamatutes on spargelkapsas täitsa olemas, seega 1990ndate “avastus” ei ole põhjendatud, b) segadus kirjapildis ajab mu hulluks – olen kohanud kõiki neid variante: brocoli, broccoli, brokoli, brokkoli, prookol (!!!), c) eesti keeles on lillkapsas, nuikapsas, rooskapsas, peakapsas, lehtkapsas jne jne – spargelkapsas sobib nii kenasti sinna ritta..
Mina olen seda pommut baklažaani sünonüümina aastaid kasutanud ja juurutada Nami-Nami kaudu üritanud Linda Petti eeskujul. Munataim kõlab minu briti inglise keelega harjunud kõrvale tõeliselt ebameeldiva amerikanismina (ja mind väga kurvastab, et see levima on hakanud ja seda lausa kõrgemalt -presidendiproua armastab seda sõna näiteks). Kahjuks ei ole EKI pommut siiski vist veel aktsepteerinud :(
Aitäh, Pille! :)
Munataime õnneks pole väga palju kohanud, rohkem kasutatakse ikka baklažaan ja olen nõus, et kui kasutada pommut, siis tavaliselt peab kohe seletama, mis see veel on :)
Iseenesest mulle ka meeldib sõna spargelkapsas, aga mind häirib selliste omasõnade puhul tihti nende pikkus. Ma ei tea, miks. Saksa keelele allergiline? Mäletan, et kui ma pidin 5. klassi sisseastumiseksamitel ütlema kõige pikema saksakeelse sõna, siis ütlesin Geburtstagsparty. Igavesed pikad lohemaod need liitsõnad neil. :)
Aitäh kena päevakajalise postituse eest! Kuna ma samuti eesti filoloog, siis uurin Su bakalaureusetööd ka kindlasti :)
Väga tore, Frieda! Loodan, et leiad asjalikku lugemist! :)
Pille – tänud täpsustuse eest :) Edaspidi räägin siis brüleekreemist.
Ja kui veel toiduterminitest rääkida, siis ajavad mind aeg-ajalt hulluks tõlkevead – nii sisulised kui ka terminoloogilised – mis tulenevad sellest, et tõlkija ei vaevu ennast teemaga kurssi viima. Vahel piisaks sellest, kui kogu tõlke loeks üle keegi, kes toiduteemat veidi tönkab. Näiteks Pille või Marju :) Nt mincemeat pies olid saanud tõlkija käe all hakklihapirukateks. Otsetõlkes: jah, peaaegu. Aga tõlkija võiks veidi ebalevaks muutuda, kui hakklihapirukatele tuhksuhkrut lisatakse ja kasvõi googeldada “mincemeat” vrs “minced meat”.
Eks see ole iga valdkonnaga nii, et kui teemat ei valda, on väga raske üldse tõlkida. Ja mis puudutab mind, siis ma ei tunne ennast üldse nii kodus. Keeletoimetajaks lihvimine on aga teinud vist seda küll, et igas asjas tuleb kõhelda-kahelda ja alati targematest kohtadest järele kontrolloda – siis jääb eluks ajaks meelde. :)
Näed nüüd, Marju, lükkasid teema veerema ja mul nüüd mõte jookseb emakeele ja selle kasutamise radadel :)
Eelmise repliigi kommentaariks – eks see ole vist Eesti väiksuse probleem, et erialast terminoloogiat valdavaid tõlke napib. Mõneti arusaadav. Samas on minu jaoks veidi arusaamatu põhjendamatu enesekindlus. Praegusel ajal, kui on infovahetus nii lihtne ja ligipääsetav (googeldamine, foorumid jne) võiks aeg-ajalt peatuda ja igaks juhuks kontrollida, kas ollakse ikka õigel teel.
Ja siis tuli mulle meelde veel üks sõna, mille lohakas hääldus mind kohutavalt häirib. Sõna on tüdrukud, mida väga paljud hääldavad “türukud”. Nii kohutav ja kole on selline lohakas hääldus! Anu Säärits oma spordiuudistega suudab juba aastaid türukute võistlusest rääkida. Kurb!
Väga asjalik postitus tõesti. Ma hindan väga keelelist korrektsust ning püüan ka oma blogis kirjutada nii õigesti kui vähegi neid sõnu tean. Samas tean, et eksin aeg-ajalt ning päris vanu postitusi ei viitsi üle ka käia, et seal vigu parandada (vahepeal olen ju juurde õppinud). Minu jaoks tuli üllatusena, et Aasia köök kirjutatakse suure tähega – keel ikka muutub ajas, veel 10 aastat tagasi õpetati, et see kirjutatakse väikese tähega.
Mitmeid sõnu olen hakanud teistmoodi kirjutama pärast oma raamatu kirjutamist ja keeletoimetajaga suhtlemist. Mõne sõna õige kirjapilt tundub päris kummaline, aga tuleb harjuda. Tundub, et see, kas mingi sõna on eestindatud või mitte, tuleb lihtsalt pähe õppida.
Aitäh veelkord – kiikan siia teinekordki sõnu kontrollima.
Tänud, Aet! Mäletan isegi, kuidas koolis õpetati seda väikese ja suure tähega kirjutamist (kui on nt kultuurist jutt, siis väiksega jne). Aga minu arust on see uus reegel (et enamus asju võib ikkagi kirjutada suurega) teeb tavalisele keelekasutajale asja lihtsamaks. Ta ei pea iga kord mõtlema, kas neid Tallinna kilusid ikka saab mujal toota või mitte. :)
Seda nimekirja annaks kindlasti täiendada ja pikemakski ajada, aga las jääb midagi järgmiseks korraks ehk ka :)
Minul on sõnad tainas ja taigen põhilised peavalutekitajad :) Mõlemad on küll lubatud, aga alati jään mõtlema, kumb siis ikkagi parem oleks? Mulle endale meeldib taigen, sest tainast armastatakse mõnikord sõimusõnana kasutada. Ei ütle ju “Sa igavene taignapea!”, ikka “… tainapea” :D
Ebakindlus nende sõnade kasutamisel on tekitanud olukorra, kus oma erinevates blogipostitustes kasutan kord üht, kord teist varianti. Peaks vist ära otsustama kumba edaspidi kasutada.
Minu põhiline abimees on ka ÕS 2006. Juba mitu aastat.
Ja see keeks on isuäratav. Keeksid on minu suured lemmikud :)
Ehh, mulle meeldis su põhjendus, miks sulle meeldib taigen rohkem! :D Mulle endale meeldib rääkida taigen, aga kirjaviisis olen vist ära otsustanud enda jaoks, et püüan kasutada tainas.
Jah, nii hea, et ÕS on ikka lõpuks ka netis olemas. Kui mul nutitelefon oleks, saaks ka uut Sõnarit kasutada ;)
Ja aitäh, keeksi julgen soojalt soovitada – mahlane ja mõnus. Ka mu suured lemmikud. Kusjuures tegin tegelikult paar tk ka muffinivormi (tainast jäi üle) ja need tulid ka väga head. Teinekord võingi ainult muffinivormidesse teha ;)
Kas “Eestimaine toit” või “eestimaine” toit?
Väikese tähega, kuna eestimaine on Eesti+maine moodustatud omadussõna ja omadussõnad on ikka väikesega! :)
Eklääri/ekleeri ning Molière´i ja La Fontaine´i kohta väike märkus. Prantsuse keeles on siinkohal tegemist ju lahtise e-ga, mida hääldatakse e ja ä vahepealselt. Nii et miks mitte “ekläär”. Väga ilus ja asjalik ajaveeb sul :).
Aitäh, Maria! Kuna minu prantsuse keele õpingud väga pikaks ja üüratult edukaks ülikooli ajal just ei kujunenud, siis ei oska ma vastu vaidelda ega poolt olla. Andestust :)
Eesti keeles olen mina lihtsalt kuulnud inimesi rohkem ütlevat ekleer kui ekläär, aga eks see sõltub ka sellest, kui kulinaarses õhkkonnas ehk ollakse. Mine tea :)
vot taigen ja tainas on minulgi probleemiks, kuid kooliajast mäletan, et tainas kirjutavad tainapead ja õige vorm on taigen – taigna. või vähemalt peaks kirjatükis olema siis kasutatud algusest lõpuni ühte vormi, mitte käänatud segamini taigen – taina.