Nagu ma esmaspäeval, suu naadimuffinist pooleldi täis, lubasin, teen Eesti esimesest toidukoolitusest ka blogis väikese kokkuvõtte. Läinud pühapäeval, mil see aset leidis, oli ilm erakordselt soe ja polnudki juba väga ammu marsruudil Pärnu-Türi sõitnud (hea võimalus üle tüki aja sugulasi külastada). Nii et oli natuke isegi selline eriline tunne. Täpsemalt oli sihtkohaks Türi-Alliku, koolitus toimus Veskisilla puhkekeskuses ja koostöös Eesti Grilliliidu ja Nikon Schooliga. Kohale tuli üle 60 inimese.
Fotograaf-juhendaja rolli täitis Kaupo Kikkas, kes tutvustas 3 tunni vältel olulisi vahendeid, võtteid ja ka kodusesse kasutusse mõeldud nippe, mida toidufotograafias kasutada. Teistmoodi oli see, et iga osaleja sai ka ise käe külge panna, kui fotokas vaid kaasas oli. Kaupo rääkis, klõpsis, sättis rooga, klõpsis, siis seletas, mis on antud situatsioonides probleemne, sättis veel ja siis tegi klõpsu, millega võis rahule jääda ning seejärel lasi ka osalejad täpselt samasuguste tingimuste juures ise pilti tegema. Tore oli näha, et muidu tagasihoidlik eestlane võttis sinna sappa ikka väga julgelt rivvi (kusjuures pärast ei saanud õieti enam pidamagi)!
Esimene ja pikem osa keskendus sellele, kuidas ise objekti (roa) pildistamisel häid valgustingimusi luua, koolituse lõpupoole tutvustati ka päevavalguse kasutamist, kõike seda 3 käigu kaudu: lõhevaagen, grillribi ja kanafilee.
Mõlema võimaluse juures pööras Kaupo tähelepanu sellele, et kõike seda, mida meie tegime koolitusel, saab teha ka kodus ja koduste vahenditega. Näiteks võib välklambi asemel kasutada tavalist laualampi või taskulampi, mis on pehmendatud nt küpsetuspaberiga (vastavalt vajadusele kas heledam või tumedam paber, üht sellist taskulampi kasutati järgmise foto parempoolsel fotol, kus Kaupo näitab, kuhu taskulambi valgus suunata). Samuti võib valguse peegeldamisel võtta appi fooliumi erinevatel kujudel: läikivam külg (teravam peegeldus), matim külg (pehmem peegeldus), kortsutatud foolium (valguskiired peegelduvalt erinevalt) ja ka nt hõbedane või kuldne foolium, millest viimane peegeldab oluliselt soojemat valgust, mis sobib toidu iseloomuga paremini.
Ja väidetavalt on hõbe-kuldne peegeldi (nagu ülevalt 2. pildi parempoolsel pildilgi) iga toidufotograafi varustuses a must. Kui tahad sellist peegeldit 2in1 saada, siis tuleks teha väike kulutus ja osta pakk suitsulõhet või -forelli. Kui mõnus hommikusöök või õhtuamps kalaga nahka pistetud, saab kala alust edaspidi boonusena (või oli siiski kala boonus?) edukalt peegeldamisel kasutada (enne tuleks see siis ikka hoole ja armastusega puhtaks nühkida).
Veel kummutas Kaupo müüdi, et toidufotograafias tuleks varjusid justkui karta – vastupidi! Varjud on sõbrad, kui need tekitada õige koha peale ja osata neid kontrollida. Varjud aitavad näidata tekstuuri, luua liikumist-sügavust ja ka soovitut esile tuua. Viimasele on abiks ka väike käsipeegel (naisterahvastel kotis ju kohe olemas) – jällegi väga lihtne, aga suhteliselt kohustuslik vahend, millega saab valgust suunata just sinna, kuhu vaja.
Minu jaoks oli põnev see, et koolituse ajal sai igasuguseid küsimusi küsida ja oli selline pool-praktikum, aga eriti meeldis mulle muidugi see osa, mil pärast uhket tunnistuste kättejagamise tseremooniat sain Kaupole kui professionaalile ka oma toidufotosid näidata ja kriitikat küsida. Väga-väga põnev! Kuna ma ei ole fotograafiat kunagi kusagil õppinud (v.a üks üldloeng ülikoolis, kui mul veel fotokatki ei olnud), siis igasugune tagasiside on alati väga kasulik ja ka sel korral andsid Kaupo julgustavad sõnad kinnitust, et olen õigel teel. Ja just seda teadmist oligi mulle vaja! Tuleb vaid edasi tegutseda, kasvada ja ilmselgelt hästi palju fotosid teha. :)
Aga mis veel minu jaoks koolituselt õhku kõlama jäi, oli ikkagi see, et siin ei ole reegleid, õiget-valet, kindlaid piire. Maitsed ja eelistused on erinevad, ajastud on erinevad ja fotograafi enda kujunemise käigus ongi loomulik, et kasutatakse erinevaid tehnikaid, stiile ja katsetatakse uusi asju. Pole oluline, missugune kallis objektiiv sul fotokal ees on, palju olulisem on hoopis see, mis selle taga on ja et see tegevus oleks endale fun!
Oli väga mõnus ja tempokas üritus. Lahe, et selline koolitus rõhuga toidufotograafiale üleüldse korraldati, ootan juba järge! Rohkem pilte koolitusest ja selle käigus valminud Kaupo Kikkase toidufotod leiab Nikon Schooli Facebooki lehelt.
Missuguseid nippe, vahendeid ja tehnikaid on keegi oma piltide puhul avastanud-kasutanud? Ja kui on konkreetseid küsimusi, siis on need samuti teretulnud. Püüan koolituse valguses vastata :)
väga asjalik artikkel ja tore on, et võtad vaevaks jagada muljeid koolitusest. Eriti mugav minusugustele, kes ei jõua igale poole kuhu tahaks jõuda (nagu fotograafia koolitused).
Just, ülemäära palju inimesi just seal ei olnud (ruumi oleks jätkunud veel ja veel), aga tore, kui saan kellelegi koolituse osaliseltki koju tuua :)
Kõik see kolm tundi kogusin julgust, et tulla Sulle aitäh ütlema, sest tänu Sinu säutsumisele Twitteris sain ma üldse teada, et selline koolitus tulemas on. Aga saad nüüd isegi aru, et olen arg kui jänes :)
Igatahes aitäh info jagamise eest! Koolitus oli tõeliselt asjalik ja ma ei oleks mingil juhul tahtnud sellest ilma jääda.
Oh, oleksid võinud tulla küll ju tere ütlema, oleks tahtnud raudselt kohtuda (kas ma olin tõesti siis nii hirmus? :S) Senini on küll teiste blogijatega kokku põrkamine vähemalt väga positiivse emotsiooni kaasa andnud ;)
Aga ma olen kindel, et ühiseid üritusi tuleb veel, siis kohtume, eks?! :)
Kaupo on (minu arvates) Eesti üks parimaid portree fotograafe, kes saab väga hästi pihta pildistatava olemusele (mitte lihtsalt kaunid modellipildid, aga sisukad fotod). Ja kahtlemata samasuguse isuga ka koolitab. Kahjuks ei ole tema toidufotograafia teemalist “portfelli” näha saanud.
Eestis on küll toidufotograafia alal minu meelest seis selline, et valdkonna tugevamad tegijad on fotomaailmas n-ö amatöörid, kes ise ihu ja hingega toiduteemas sees. Mõned isiklikud lemmikud: Elisa ja Marit (meie perenaised :)!), Siim Vahur (Maru fotograaf), Angeelika Kang, Tassikese Marju, aga ka Jaan Heinmaa on läbi pika praktika (100 rooga sarjad) väga heade fotodeni jõudnud.
Hea foto = mitte lihtsalt eeskujulikult kaunis pilt, vaid selline, millest tuleb toidu ja toidutegemise (ja -tegija) iseloom välja.
P.S. Eva, mulle meeldivad ka väga teie, perenaiste, pildid, lihtsalt super, teil on nii mõnus ühtlaselt hea kvaliteet ja alati nii ilusad puhtad värvid! Alati imetlen neid. Samas on igal ühel oma stiil, nii et kui Flickris mõnes grupis mõnda stiililt “tuttavat” fotot kohtan, tunnen kohe ära, nt Mariti omad kerkivad kohe esile :)
Loomulikult polnud Sa hirmus :) Aga teid oli kolm :P
Järgmine kord olen julgem ja kindlasti kohtume!
Mõnus ülevaade koolitusest, aitäh, Marju.Selliseid üritusi võiks rohkemgi olla, kasvõi workshopi stiilis, kus erinevad toidu ja selle pildistamisega seotud inimesed jagavad omavahel kogemusi ja muidugi teevad pilte.
Olen Evaga selles osas absoluutselt nõus, et väga hea toidufoto eelduseks on ikkagi ka toidu sisse nägemine, st sa tead, mida sa pildistad ja oskad olulist esile tuua. Ainult pildistamise tehnilise poole suurepärane valdamine paraku ei anna head tulemust, olgu seal siis valgus ja kõik muu peensusteni sätitud ja mõõdetud. Lihtsalt ei ole isuäratav ja kõik! Isuäratavus on aga ju üks hea toidufoto olulisemaid näitajaid. No minu arust vähemalt:)
Mulle meeldib, et kui kasvõi meie paremaid toidublogisid vaadata, siis on mitmed väga head pildistajad, aga samas stiili poolest erinevad. Ühetaolisus ja kangesti kellegi teise moodi olla püüdmine on igavad. Osa kasutab rohkem stilistikat, osa pildistab lihtsalt toitu taldrikul ja püüab selle struktuuri võimalikult hästi välja tuua. Mõne pildid on heledad ja mahedad, teisel intensiivsed ja kontrastsed. Oma äratuntavat käekirja leida ja luua polegi nii lihtne, aga need, kes seda on teinud, on imetlusväärsed.
Muidugi on hea teada igasuguseid nippe kunstlikuks valgustamiseks, hõbepaberid, lambid jms. Aga minu isiklik arvamus muidugi on, et loomulikule valgusele toidupilte tehes vastast pole.
Olen ka teiega, Eva ja Mari-Liis nõus, et oluline pole ainult hea tehniline teostus, vaid side pildistatavaga ja see, et sa tead, mida sa tahad selle pildiga esile tuua, missugust emotsiooni-atmosfääri näidata ja elamust pakkuda. Minu jaoks on küll mõlemad tähtsad, kuigi kui mõelda, siis ilma tehniliselt perfektse teostuseta võib luua häid “lugusid”, aga kui sul seda lugu-ideed ei ole, siis puhtalt tehnilistest oskustest ei piisa.
Mina pildistan ka päevavalgusega ja eelistan seda 100% juhtudel, kui vähegi võimalik. Aga samas sain koolitusel ikka aru, et tuleb osata ka muudmoodi teha. Alati ei ole ju võimalik päevavalgust tellida (nagu meie talv siin juba kord on). Või kui võtta nt see, et tuleb ette olukordi, kus söögikohas ei ole avarad aknad, mida köökides tavaliselt nagunii ei ole.
Kusjuures Kaupo ütleski, et tema kasutab alati toidufotode tegemisel kokka ja tema nõuandeid, et tuua esile see toidu mõttes oluline (mida ta ise nii hästi ei tunne). Selles mõttes on toidufanattidest fotograafidel tõesti lihtsam, neil on justkui 2in1 eeldused heaks looks olemas. :)
Niiiii paeluv teema, tänud jagamst Marju. Oleksin ise ka tahtnud väga, väga kohal olla, aga kahjuks kuulsin üritusest liiga hilja. Hoolega puhtaks nühitud kala alus on ka minu fotokoti taskus ja aegajalt isegi kasutan seda. Tänu Kaupole muidugi:) Nõus kõigi eelkõnelenutega toidu ja fotograafi suhetest. Samas tehnilise poole edendamine pole kunagi liiast ja alati tahaks midagi parandada. Järgmisest toidufotokoolitusest tahaks kindlasti osa saada. Kas on midagi juba planeeritud?
Ei ole küll kuulnud, et oleks juba uus koolitus plaani pandud, aga loodan, et esimene tegi otsa lahti ja siis on järgmised kergemad tulema :)
Tore, et muljetasid. Mina ei teadnud kahjuks mitte mõhkugi sellest koolitusest, aga ega 24.4 poleks sobinud ka :( Loodan samuti, et tuleb tulevikus midagi sellist uuesti.
Kusjuures mina sattusin selle ürituse reklaami peale Nikon Schooli FB lehe kaudu. Toiduallikatest seda nagu ei tulnudki minuni, kui välja arvata üks tore sõber, kes mulle paar päeva enne koolitust sama teatega e-maili, lihtsalt oma heast tahtest, saatis.
Ootasin isegi, et ehk on teisigi toidublogijaid kohal, aga eks siis järgmisel korral :)