Kui ma olin väike, siis sõin ma võid pakist lusikaga. Ema-isa tulid poest, vinnasid rasked poekotid köögilaua äärde toolidele ja siis algas minu osa – kottide lahti pakkimine, asjade kappi sorteerimine ja seejärel “dessert” – võipaki sisu lahendamine lusikaga. Ma ei tea, kust see komme mul tuli, aga sel perioodil ma vist lihtsalt usaldasin oma instinkte. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et ju siis oli seda kasvavale organismile vaja (kuigi tõsi, oma titepilte vaadates võiks öelda, et see või läks ikka rohkem laiusesse, kui pikkusesse, aga praegu… see selleks).
Teismelisena proovisin ära hobi, mida paljud eakaaslastest tüdrukud harrastasid – süüa võileiba ilma võita. Me ei sobinud kohe algusest peale. Olgem ausad, juba selle idee väljaütlemisel tuleb ju väike error sisse – võileib ilma võita. Kui keegi veel mõtleb, et kuidas see on, siis ei ole see ikka kellegi võileib.
Ja nüüd… on meie suhted võiga endiselt väga head! On kujunenud traditsiooniks, et enne mu Pärnust lahkumist teen aias ühe hoola korilusringi: ürdipeenrast pune, salvei, iisop, meliss, majoraan… Kasvuhoonetagusest uuest peenrast piparmünt (sain muide 2 uut sel aastal juurde – üks on šokolaadipiparmünt, päris huvitava maitse ja lõhnaga!), kasvuhoonest till ja igasugused salatilised… Mmmm, see ongi see – suve kõige parem osa.
Ja edasi… pole midagi paremat kui ampsata õhtu- või lõunaooteks värsket saia-leiba ürdivõiga! Ürdivõi on üks nendest asjadest, mille puhul on võimalused lõputud… ürdivõid saab teha käepärastest asjadest, mõnest üksikust maitsetaimest, erinevate ürtide seguga, ka pähklitega… siis tulevad aiamaalt kaasakorjatud maitsed mitmekordselt kasuks. Viimati tegin ma üht oma lemmikut – ürdivõid salveiga. Erinevaid maitseid aegamööda katsetades on see lihtsuse võluna jälle pinnale kerkinud. Väga lihtne, puhta maitse ja suvise mekiga või, mis teeb võileivad kohe nii paaalju paremaks :)
Vaja läheb:
150 g võid, toatemperatuuril
6-7 salveilehte (või mingi muud maitsetaime omi)
näpuotsatäis soola
1/4 laimi mahl
Pane või kaussi, lisa peeneks hakitud salvei, sool ja laimimahl. Sega kõik ühtlaseks massiks. Tõsta või mõne karbi sisse, keera küpsetuspaberisse või pane väikeste portsudena väikestele alustele (nii sulab või külmkapist võttes kiiremini) ja siis külmkappi. Enne serveerimist võta või aegsasti kapist välja ja lase veidi pehmeneda.
Mina tegin ka eile maitsevõid, seekord tilliga. Jube hea värske omaküpsetatud leivaga :P
PS. Mul ka vohab peenras šokolaadi-piparmünt – maitseb nagu After Eight :)
On jah, After Eight, mis After Eight. Eile jälle käisin peenras nuusutamas – lihtsalt nii mõnna. Ja tillivõi on ka raudselt hea!
Ürdivõid on maitsvad! Minu arvates pole ka võileib ilma võita mingi võileib. Mulle meeldib pasteedi alla ka võid määrida, mõned ei saa sellest aru :)
Ma pole küll ise võid lusikaga söönud, aga minu neljaastane poeg teeb seda küll hea meelega. Ju siis on vaja :)
Usun, et see aeg möödub, vähemalt minul enam lusikaga või söömise järgi ei isuta. ;) Ja pasteedileib ilma võita pole üldse nii hea, ma söön ka alati võiga ;)
Söin ka väiksena võid:)
Mina olen ka võid, suhkrut ja toorest kartulit lapsena söönud. Esimene on siiani mõistetav instinkt, kaks järgmist panevad nüüd vaid õlgu kehitama.
Ahjaa, salveiga või on tõesti hästi mõnus. Mulle meeldib lisada veel ahjus või grillil küpsetatud küüslauku ja hästi mõnus jääb maitse siis, kui salvei on eelnevalt kergelt läbi praetud. Njämm!
Jah, keegi võiks selle kohta mingi teadusliku artikli kirjutada, miks lapsed seda teevad, tahaks ka teada!
Ilus, ilus, ilus! Muud polegi öelda!
Aitäh, Juc!
Jah, ürdivõid on meiegi kodus ikka tehtud. Pea kõigega kokku keeratud, mis aknal ja maitsetopsis peidus on, aga laimi peale pole varem tulnud.
Peab järgi proovima.
ps: Sinu söögi piltide pärast võiksin ma ekraani ka lakkuma hakata.
Rael, ma usun, et su arvutiekraanile meeldib see rohkem kui minu omale rasvased sõrmejäljed. Alati üks võitlus :D