Punasesõstravõie ja üks mõnus marjane hommikusöök aias

Kõigepealt suur tänu neile, kes 9. juulil oma sammud Sadama turule seadsid ja blogijate ampse testima tulid. Nii hea meel oli näha juba tuttavaid nägusid, südame tegid soojaks aga ka need, keda kohtasin esimest korda ja kes mu blogi ikka ja jälle lugema satuvad! Teiseks kummardus Sadama turule ja selle perenaisele Liinale, kes kogu asja üldse ette võtta viitsis. Kellel jäi oma silmaga nägemata, saab sellest lugeda järgmistest blogidest: Tiramisust ja Fata Morganast, Andraga Kööginurgas, Kokkama Ragnega, Siit nurgast ja sealt nurgast, Laualamp. Kuna minu fotokas väisas samal ajal Itaaliat, puudub omal fotomaterjal, aga tegelikkuses jättiski see aega rohkem niisama naudisklemiseks. :) Oli mõnus päev, i-le pani täpi jalutuskäik läbi sooja ja sabiseva vihmasaju koju. Nüüd aga viimaste päevade teemal ehk punastest sõstardest.

Meil on selline monstrum-punasesõstrapõõsas. Vanasti istusime marjakorjamise ajaks külla kutsutud sugulastega mitmekesi kollaste taburettidega selle ümber, nagu rida usinaid ja nobedate näppudega töömesilasi, ja muudkui ladusime kollaseid 10-liitriseid plastämbreid täis. Pärast aurutas ema marjadest mahla ja kui viitsimist oli, tehti ka tarretist.

Hoolimata sellest, et vanasti olla rohi rohelisem ja taevas sinisem, sõuab see põõsas endiselt julgelt vastuvoolu ega kavatse vist oma tootlikkuselatti mitte millimeetrigi võrra allapoole lasta. Praegu on selle marjad kõrgemate okste küljes just nii küpsed, et tekitavad kriipivaid süümepiinu, kui nendest midagi kohe purki ei pista. Niisiis tegin traditsioonilist tarretist ja punasesõstravõiet.

Mustade sõstarde küpsemise ajal on nende põõsaste funktsioon sama, nagu öeldakse, et köögil elumajas – et külalistel oleks ikka koht, kuhu koguneda. Punasesõstrapõõsas selles valguses ise nii populaarne pole, aga nendest päikese käes helkivatest ja punast pärlikeed meenutavatest marjadest tehtud võie on nagu mesi hapukas-magusa armastaja moka peale. See sobib hästi koogile hapukaks kihiks või nagu meil viimasel ajal juhtub, ka hommikusöögilauale. Esimesest ah-ma-niisama-korra-mekin lusikatäiest saab teine, kolmas ja märkamatult kõlisebki juba purgipõhi vastu.

Punase sõstra võie:

500 g punaseid sõstraid (mahla tuli nendest 300 ml – suhkru- ja võikogus on all vastavalt mahlakogusele)
100 ml vett
4 munakollast
225 g suhkrut
1 tl soola
60 g võid

Pesin punased sõstrad, kuid puhastamisega ei hakanud vaeva nägema. Kuumutasin punased sõstrakobarad koos veega potis pehmeks, kuni marjadest tuli mahl välja ja mass muutus ühtlaseks plögaks (u 10 min keskmisel tulel). Pressisin saadud massi läbi nailonsõela mõõdikusse (sain 300 ml püreed) ja panin tagasi pliidile madalale tulele (skaalal 1-9 oli see 5). Lisasin soola ja suhkru ning segasin vispliga, kuni suhkur ära sulas.

Kloppisin munakollased lahti ja tõstsin paar lusikatäit sõstravedelikku, ise pidevalt segades, munakollaste hulka, et temperatuurid ühtlustuksid ja muna ei läheks sõstramassi kallates klompi. Seejärel niristasin munakollasesegu potti ülejäänud sõstramassi hulka, ise ikka pidevalt vispliga segades, isegi natukene hullumoodi. Jätkasin tegevust ligi 20 minutit (keema ei tohi lasta, aga temperatuur peab saavutama u 80 kraadi). Vahepeal tekkis vaht ning lõpuks muutus mass ühtlaselt õhuliseks ja vähe paksemaks (kui seda nikerdamist ei peaks mingil  põhjusel viitsima ette võtta, siis lihtsalt mainin, et ka puhtalt värviteraapia nimel tasub seda ka teha). Seejärel, nagu öeldud, u 20 minutit hiljem, võtsin poti tulelt ära ning segasin sisse või.

Loputasin eelnevalt pestud purgid keeva veega üle, metallkaaned keetsin läbi ja tõstsin võide kohe lehtri abil purkidesse ning keerasin kaaned peale. Kui purgid ära jahtusid, tõstsin külma. Targemad on kirjutanud, et külmkapis säilib võie 2 nädalat, sügavkülmas aga kauemgi.

Hommikusöögid on ka praegu tunduvalt lihtsamad kui hiina keel – maitsestamata jogurt tassi, 1-2 supilusikat punase sõstra võiet ja helde peoga värskeid marju hulka… :)

P.S. Praegu olen elevil, sest järgmisel nädalal on plaanis külastada üht paljulubavalt ägedat kohta Pärnumaal, loodetavasti ei pea ma pettuma ja see käik annab ka põhjust oma ülevaid emotsioone siin jagada ;)