Biscotti’d apelsini ja aniisimekiga

Nädalavahetusel ootab ees õhtusöök sõpradega. Teemaks on Itaalia. Igaüks mõtleb midagi välja ja kokkame koos. Niisiis olen mõtteis menüüd kokku pannud ja ka kohe 5 korda uuesti lahti lammutanud, sest huvitavaid retsepte on ju mustmiljon. Kuna internet on põhjatu ja võingi sinna, pea laiali otsas, ekslema jääda, otsustasin lõpuks vähemalt ühes osas asja lihtustada. Nagu selleski valikute paradoksist rääkivas postituses kirjutasin, kärpisin teadlikult oma valikuvõimalusi. Panin piiri ette ja suundusin raamaturiiuli juurde. Kohe komistasingi otsa biscotti‘dele. Ja otsus oli tehtud!

Ajasin pikas koostisosade loetelus näpuga järge. Kell näitas juba 21 paiku õhtul, mõtlesin: “Poodi ei viitsi enam küll sõita.” Koostisosade nimekirja esmalt visuaalselt haarates tundus see lootusetult pikk: “Nii pikast nimekirjast pole raudselt kõiki asju kodus olemas!”. Aga siis koputas optimismihääl õlale ja vaatasin köögis ringi: täpselt 2 viimast muna, suhkur, mandliekstrakt, või.. “Ahah, väga hea, pooled asjad juba olemas!”. Mandleid oli ka eelmisest küpsetamisest alles, fenkoliseemneid ka maitseainesahtlis terve purgitäis ja täiesti juhuslikult olin sattunud hommikul külla sõbrannale, kes oli salaja mu kotti 1 apelsini peitnud (kiivi oli ka, aga see ei ole praegu retsepti koha pealt oluline).

Mandliekstrakt koostisainete nimekirjas pani mind muidugi kohe kõrvu kikitama, sest just paar päeva tagasi olin saanud ühele poole ühe tõsiselt hea retseptiga, mis ilmub detsembri Oma Maitses ja mis sisaldab seda sama ekstrakti. Niisiis oli teema minu jaoks vägagi aktuaalne ja ahvatlev. Nii nagu ühes vahes rooskapsad, põldoad või hurmaad… nüüd siis mandliekstrakti kord.

Guugeldamine andis sõna biscotti kohta päris huvitava taustaloo. Sõna ise tuleb Itaalia keelde ladinakeelsest sõnast biscoctus, mis tähendab kaks korda küpsetatud. Seda sõna olla vanasti kasutatud selliste toitude puhul, mida oli 2 korda küpsetatud, et tulemus saaks hästi kuiv. Viimast oli vaja selleks, et toit paremini säiliks. See oli oluline just pikkade rännakute ja sõdade ajal. Itaaliakeelne sõna rändas Euroopas edasi ja nii saigi inglise keelde sõna biscuit, millel, nagu me teame, ei ole enam midagi pistmist 2kordse küpsetamisega.

Aga tulles nende ehtsate küpsiste juurde tagasi – heal lapsel ikka mitu nime. Sain teada, et itaalia keeles oleks korrektne nimetada neid biscotti di Prato, kuna just Prato oli koht, kus ajalooliselt pärineb kõige esimene ja kõige vanem dokumenteeritud biscotti-retsept. Samas tuntakse neid Itaalias laiemalt ka cantuccini (ingl k Coffee bread ehk nn kohvileib või –sai) nime all.

Viimase sõna ingliskeelne tõlge ütleb päris tabavalt selle küpsise sisu ära. Kuna need 2 korda küpsetatud küpsised on hästi kuivad (ja kõvad), pakutakse neid alati mõne joogi kõrvale. Tavaliselt on selleks kohv või tee, aga selleks võib olla ka näiteks dessertvein. Ja nii neid külalistele väikese kommina pakkuda tundus juba täitsa hea ideena.

Mis puudutab ühiste õhtusöökide korraldamist, on mulle alati meeldinud, et kokku tulemine ja õhtusöök-oleng oleks kõigi ühine asi. Et enne lauda istumist tehakse veel koos ettevalmistusi või et külalised haaravad isegi kodus ettevalmistatud kausitäie salatit või kooki kaasa. Tegelikult ei olegi ju oluline see asi, mis kaasa haaratakse, vaid see tunne, et tehakse koos ja ühise toreda eesmärgi nimel. Ja eriti meelierutav on mulle teadmine, et saan ka lauda katta – tõenäoliselt võiksin juba puhtalt sellepärast endale külalisi kutsuda. :) Nii et see haigus on mul vist juba veres, sest miks muidu olen ma lapsest peale kodus ja vanatädi juures ja isegi külas olles olnud alati see, kes heal meelel laua valmis sätib (võõraste asjadega ja uues kohas on veel ju eriti põnev!). Ja täpselt sellisest ühisest olengust, söökidest, lauakatmises juhtusin eile nägema üht väga mõnusat videot. Vaadake ja ehk saate ka indu ja inspiratsiooni nädalavahetuseks kedagi külla kutsuda. Ilu peitub lihtsates asjades!

Oehh.. mõnus emotsioon, eks? Videos kasutatud lauakatmisnippe ja ka kogu menüü leab siit lehelt. Loodan, et meil saab nädalavahetusel sama soe olema :)

Igatahes, see biscotti-retsept on jälle üks sellistest, mida rakendan edaspidi heal meelel, sest see on lihtne ja kiire (ainult mandlite hakkimine võtab veidi aega), küpsised saab varem valmis teha ja edukalt säilitada (nii ei pea ennast nt õhtusöögi päeval pooleks rebima ja ka näiteks ootamatutele külalistele on alati midagi kohvi-tee kõrvale pakkuda) ja pähklite osas võib alati improviseerida (kasutada kodus olevaid pähkleid või kuivatatud puuvilju).

 

Biscotti-küpsised apelsini ja fenkoliseemnetega

1 muna
1 munavalge
110 g Demerara suhkrut
1 tl vanillikaunapastat (või vanilliekstrakti)
1/2 tl mandliekstrakti
1 sl sulatatud võid

100 g mandleid, jämedalt hakitud
40 g päevalilleseemneid
1,5 tl fenkoliseemneid (ära karda, ei pea kasutama, kui ei ole)
1 tl jahvatatud kaneeli
1 apelsini peenelt riivitud koor
250 g jahu
3/4 tl küpsetuspulbrit

Pane ahi 180 kraadi peale sooja.

Löö kaussi lahti muna, lisa munavalge, suhkur, vanillikaunapasta, mandliekstrakt ja sulatatud või. Sega hästi läbi. Teises suures kausis sega kokku ülejäänud ained (mandlid, seemned, kaneel, apelsinikoor, jahu, küpsetuspulber) ja sega läbi. Lisa kuivainetele munasegu ja sega tainaks (vajadusel kasuta lõpupoole ka käsi, sest tainas tuleb üsna paks). Jaota tainapall kaheks, vooli käte vahel mõlemast u 5 cm laiune ja 2,5 cm kõrgune pätsike. Pane pätsid küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile ja küpseta 25 minutit, kuni need on pealt tahked ja õrnalt kuldsed.

Võta pätsid ahjust välja ja lase 5-10 minutit jahtuda. Lõika pätsidest diagonaalselt u 1 cm paksud viilud ja laota need, lõikepind üleval, tagasi ahjuplaadile. Küpseta ahjus 8 minutit, seejärel keera küpsistel teine külg ja küpseta veel 8 minutit. Lase küpsistel jahtuda ja säilita õhukindlalt purgis või karbis.

Retsept on adapteeritud Anjum Anandi kokaraamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.