Paar-kolm nädalavahetust tagasi käisime Saaremaal. Ühel päeval tegime 140 l õunamahla (kusjuures õuna-aasta oli üsna kehv) ja teisel koristasime aiamaalt saaki. Kevadel ehitatud kasvukastid rammusa mullaseguga tõestasid ennast igati – taimed kasvasid üle ootuste lopsakalt ja saak oli ka väga hea. Viimast sai täpselt parajalt, sest rohkem meie pikakerelisse ei olekski sel nädalavahetusel mahtunud (kiitus külviplaneerijale!).
Kui mõelda Saaremaalt Tallinnasse (tagasi) kolimise peale (mis oli ühtlasi meie reisu 3. eesmärk), kujutaks paljud tõenäoliselt ette, et autos on kastid riiete, jalanõude, mööbli, kodumasinate, nõude ja kõige muu sellisega. Meil olid küll nõud (sest neid läheb mul pildistamistamiseks vaja ja kui mul on valida kas riide- või nõudekast, pole kahtlustki, et valin viimase) ja mõni väiksem kott ka riietega, kuskile sinna istmete vahele surutud, aga peamiselt kõrgusid autos kastid köögiviljadega. Pastinaagid, kurgid, viimased kasvuhoonest korjatud tomatid (nii punased kui rohelised), peedid, patissonid, porgandid, kartulid, põldoad, porrud, sibulad, maisitõlvikud… Ja muidugi veel kilekottidesse korjatud ürdid: tüümian, salvei, petersell, till, pune, münt, meliss, tulsi… ja suur-suur kilekotitäis basiilikut. Kõik need 42 taime, mis ma kevadel kasuhoonesse istutasin, tõmbasin nüüd üles. Võib ette kujutada, kuidas mu silmad selle kotitäie peale põlesid. Nina lõi kõik kilomeetrid teel mandrikoju nurru!
.jpg "Õunad")
.jpg "õunamahl")
Jõudsime koju üsna hilja. Väljas oli juba pime, kui hakkasime kaste tuppa tassima. Kõigepealt tassisime kogu tavaari trepikotta ja sealt siis edasi. Vahepeal jõudsid nii mõnedki (meie jaoks uued) naabrid koju tulla ja meie varandust trepikojas imetleda. Tegelikult ma ei tea, kas nad imetlesid, aga poole silmaga uurisid küll, ma nägin! :) E ütles: “Las vaatavad, et neile kolivad siia nüüd korilased!”. Naersime ja tassisime järgmise kastitäie värskelt tehtud õunamahla ülejäänud kraami sekka.
Tassisime kastid üles ja panime rõdule, kus plusskraadidega on selliseid asju väga mugav hoida. Pealegi ma tõsiselt armastan rõdusid! Kui lõpuks teleka ette diivanile maandusin, siis mitte lösutamiseks, vaid asusin silmade kilades veel basiilikulehti puitunud varte küljest puhastama, sest südametunnistus ei raatsinud seda kotti lihtsalt homset ootama jätta. Veel samal õhtul tegin pea pooltest basiilikutest veel korraliku potskutäie klassikalist pestot ja pistsin seda siis järgnevatel päevadel igale poole – leiva peale, salatisse ja omelti sisse (või õigemini peamiselt nii see vist ära kuluski). Jube hea oli. Aeg oli justkui nihkes – väljas oli juba jahe, tuuline ja hall, aga rääkides basiilikust ei tea ma veel ühtegi asja, mis selle lõhnast ja maitsest päikselisemaks ei muutuks. Osav ajupete (ja oma kasvuhoonest korjates ka odav).
.jpg "tšatni")
Õnneks on kastisisud kiirelt vähenenud. E võtab hommikul omleti sisse porrut, mina toitusin ühel hetkel hommikul, lõunal ja õhtul tomati-basiilikusalatist Kalamatsi kitsepiima toorjuustuga. Igasugused juurikalised on läinud korduvalt ahju röstimisele ja järgmise etapina hiljem püreesupi sisse, õunu kasutan pea igal hommikul õunapudru tegemiseks…
Hoidistamisega püüan samuti, nagu asjade kasvatamisegagi, piiri pidada, sest mul on endiselt veel mõned eelmise aasta moosid alles. Sel aastal ei ole hoidistamise jaoks väga palju aega jäänud, nii et tegelikult ongi hea, et mõni purk veel alles on! Küll aga tegin sügisel esimest korda ise ketšupit (Jamie retsepti järgi) – kahetsema ei pidanud. Kuna ma lasin sellel kõvasti kokku keeda, intensiivistusid maitsed kõvasti ja poe ketšupiga ei saa tulemust nüüd enam üldse võrrelda. Tõenäoliselt järgmisel aastal kordan, sest igasugused tomatibaasil kastmed on mu suured lemmikud! Nagu ka see üsna klassikaline, aga väikse kiiksuga tšatni, mille retsepti ma nüüd ka siin tahan jagan, sest seda internetist ei leia.
Leidsin selle tšatniretsepti ühest kokaraamatust, kohendasin seda veidikene, sest ma teadsin, et tšilli, küüslauk ja ingver lähevad mulle alati väga peale, nii et lisasin neid juba eos rohkem (originaalretseptis oli 1 tšilli, 1 küüslauguküüs ja 2 cm pikkune jupp ingverit). Ka äädikat läks mul veidi vähem, kui ette nähtud, sest rohkem lihtsalt ei olnud kodus. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis just see vabadus teebki tšatni tegemise nii mõnusaks, et ma ütleks selle kohta lausa meelelahutus! Vähem õunu, rohkem tomateid, rohkem sibulat, vähem tomateid, sort üht sorti äädikat, sort teist – igal juhul tuleb hea välja, ei pea grammi pealt tegema ega näpuga järge ajama (öeldakse isegi, et kui ühe ja sama retsepti järgi tšatnit valmistada, tuleb see iga kord ikkagi erinev). Tükeldad viljad (sellise koguse juures annab see juba teraapilise tegevuse mõõdu muide välja), pistad potti ja ootad, kuni kõik hea veel paremaks kokku keeb. Ülilihtne.
Meie armastame juustu ja Juustukuningaid, nii et seda tšatnit naudime peamiselt just juustude kõrvale. Aga sobib ka prae või omleti kõrvale, leiva või värske ciabatta juurde. Mina panin tšatni 200 ml purkidesse (10 tk). Nüüd on külla minnes mugav purgike külmkapist kaasa haarata, Juustukuningatest kaasa ostetud juustukotti pista ja külakostiks viia. Olen juba praeguseks vist pooled purgid ära kinkinud, nii et lootus, et jagub jõulupakkidesse ka, on juba kustunud. Aga siiani on vähemalt kõik, kes mekkinud, väga kiitnud! Nii et hea kraami kadumisest ei saa ju kahju olla. Tuleb lihtsalt uus ports teha! ;) Nii et mul on tunne, et leidsin omale uue hoidiseretsepti, millest saab meie igasügisene traditsioon.
Ja kui on soov purgikesed ka siltidega kaunistada, siis on eelmisest aastast saadaval ühed mummulised ja teised vähe minimalistlikuma stiiliga allalaetavad ja välja prinditavad sildid!
Tomati ja sibulaseemne tšatni
2 liitrit tšatnit
1,25 kg küpseid punaseid tomateid
500 g õunu
750 g punast sibulat
1-2 tšillit
3 küüslauguküünt, kooritud
pöidla suurune tükk ingverit, kooritud ja peenemaks hakitud
750 ml valge veini äädikat
1 kg pruuni suhkrut
1 sl soola
2 sl musti sibulaseemneid
1. Haki tomatid keskmise suurusega tükkideks, eemaldades kõvad varre kohad. Koori ja puhasta õunad, haki tomatiga sama suurteks tükkideks. Koori sibulad ja tükelda samamoodi. Pane kõik koostisosad suurde potti.
2. Poolita tšilli(d), eemalda vars ja seemned. Pane koos küüslaugu, ingveri ja tilga äädikaga kannmikserisse või minikombaini. Purusta ühtlaseks massiks ja vala teiste asjade hulka potti.
3. Lisa potti ülejäänud äädikas, suhkur ja sool. Kuumuta massi keskmisele tulel, aeg-ajalt segades, kuni suhkur on täielikult sulanud. Lisa sibulaseemned, seejärel lase segul madalal tulel vaikselt podisedes 2-3 h kokku keeda. Sega aeg-ajalt (ja maitse ikka ka*). Kui tšatni on soovitud paksusega, pese ja steriliseeri purgid, jaota tšatni purkidesse (moosilehtri abi kasutades on vähem mäkerdamist, eriti kui tegu väikeste purkidega) ja keera kaaned peale. Kui tšatni on jahtunud, säilita jahedas (mina hoian külmkapis). Peaks säilima 3 kuud rahulikult, aga usun, et tegelikult pikemaltki.
* Kusjuures kohe maitstes tundub tšatni liiga äkiline (ehk äädikast liiga happeline). Sellepärast ei tasu muretseda, kuna tšatni saab alles purgis seistes nii umbes 1 kuuga tõeliselt küpseks ja happeline äädikas muutub seistes mahedamaks.
