California sõnumid 1: turul ja toidupoes

Täna on 6. päev Californias, esimesed kibelemised linna peale on tehtud ja nüüd sain veidi aega, et maha istuda ja siit ka esimene blogipostitus kirja panna! Welcome to San Francisco!

On teisipäev, pilvitus sinises taevas säras täna jälle päike ja kraade on veel õhtutunnilgi väljas 20 ringi. Täna on senistest päevadest olnud kõige soojem, kuigi pean kohe ütlema, et viimasel 2 päeval on siin olnud tugev tuul (7 m/s, puhanguti isegi 11 m/s), mis on veel kevadiselt jahe ja tõenäoliselt ka väga salakaval. See seletab, miks peamine nõuanne, millest igas kohas SFi ja selle lähiümbrusesse reisimise kohta kirjutas, oli, et riietuma peab n-ö kihiliselt! ;)

Samas vaadates kohalikke, on täiesti tavaline, et trammis seisavad kõrvuti paksu tutimütsi kandev ja ka igas muus mõttes sissepakitud must noormees ja tema kõrval plätude ja õhukese suvekleidiga jaapanlanna, kusjuures tundub, et kummalgi neist ei ole vähimaidki kaebusi. Tänavapilt on väga kirju igas mõttes, kuigi riietumisstiili poolest päris karnevaliks ma seda siiski ei nimetaks, nagu üks lugemine mind hoiatas. Inimesed on inimesed, nagu ikka, ainult et kohe torkab silma, kui rõõmsad ja rahulolevad ja avatud nad siin on. Jooksmas käies vastutulijad tervitavad ja naeratavad, kuskil järjekorras seistes võid kindel olla, et naaber hakkab sinuga varem või hiljem millegi üle nalja viskama ning kingapoes kingi jalga proovides ütles üks mööduv ema, laps kaenlas, vaimustunult: “These look really cute on you!” ja astus järgmisesse riiulivahesse edasi. Loodan, et ma talle  päris jahmunud ja totakat muljet ei jätnud :) Poemüüjatest või muudest teenindavatest ametitest ei tasu üldse rääkida, võõrastega jutu tegemine on siin väga tavaline.

Selle kõige taustal olin aga positiivselt üllatunud, et turgudel ei suru müüjad absoluutselt ennast peale, mida oleks justkui võinud oodata. Ja nüüd ma jõuangi sinnani, millest ma tahan sel korral blogis kirjutada – San Francisco turud ja Whole Foods toidupood!

Turgudest rääkides – San Francisco on muide turgude ja elanike arvu suhtes esimene linn USAs. Üheks kõige suuremaks vaatamisväärsuseks ja vähemalt foodie‘de lemmikpaigaks peetakse Ferry Buildingut, mis asub kohe kesklinnas San Francisco lahe ääres.

Ferry Building farmers market

Ferry Building on pikk hoone, kus pesitsevad aastaringselt erinevat söögikohad, kauplused ja farmerid, kes müüvad oma tooteid, alates juustutoodetest, seentest ja krabidest köögitarvikuteni välja. Kolmel päeval nädalas (teisipäeval, neljapäeval ning laupäeval) toimub seal suurem turg ja kauplemine – siis on hoone ümbruse vallutanud telgid, kus müüakse värkset kraami aga ka toitu kõiksuguste rahvaste köökidest.

Värske kraami ja eriliste sortide valikut peetakse Ferry Buildingu turul kõige paremaks – siin pidid käima staarkokad ja restorani inimesed tooraineid varumas ja seda õnnestus mul endalgi tunnistada, kui mitme suure kastitäiega üks noorhärra käruga teiste siblivate turuliste vahel sõita püüdis. Ja seda väga õigustatult, sest sealset valikut nähes on võimatu oma lõuga kolksuga vastu maad kukkumast hoida. Hüüatad mõtteis rahulolevalt: “I’m in heaven!” ja juba järgmisel hetkel oled masendunud, sest kõike ei saa ju koju tassida. Aga võiks ju?

Kõige rohkem ahhetasin rohelise kraami lettide ees – valikus on umbes nii palju erinevaid salateid, kui nimetada oskad ja siis veel 10 sorti selliseid rohelisi lehti, millest sa kunagi isegi kuulnudki ei ole. Ja samas on kõrgelt hinnas ja müügil ka sellised tavalised aiaasukad nagu võilillelehed, hapuoblikad, nõges, kurgirohi ja igasugused söödavad õied (saialille, redise, rukola, sinepitaime omad).

Ferry Buildingu turg on tuntud just selle poolest, et müüakse erilisi või vanaaegseid (nn heirloom) sorte ja kõik on organic – väga palju müüakse ja ostetakse siin igas vikerkaare värvis lehtpeeti (chard) nagu ka lehtkapsa eri sorte (kale, collard greens). Kuskilt ei puudu spinat, rukola, avokaado, spargel, artišokk ega tsiruselised. Viimased on siin eriliselt head ja tähelepanu pööratakse eri sortidele: klementiinid, tangeriinid, magusad apelsinid, hapud apelsinid, veriapelsinid…

Silma jäid veel valmis keedetud kanapuljongi potsikud, sõnajala krussis ja noored võrsed (fiddlehead firns – kasutatakse köögiviljana), valmis kasvatatud eri sorti idud, seened shiitake‘st mürklini. Ja kuna SF asub ookeani vahetus läheduses, on väga populaarsed kõiksugu kohalikud mereannid: krabid, langustid, kalmaarid, krevetid, kammkarbid…

Lisaks värskele toorainele saab sealt osta kümnetest erinevatest putkadest toitu, mis valmistati (vähemalt pooleldi) kohapeal. Alates võileibadest, mis on siin tänavatoiduna väga teema (leidub nii kahe paksu saia vahele topitud grillkanast võileibu kui ka nn open sandwich‘e kohaliku lõhega) kuni vegan-salatite ja smuutideni välja. Eriti lahe oli näha, et müüdi ka austreid, mida said nii kaasa osta, palve peale aga ka seal samas süüa – 2 dollarit/tk! Karbid tehti naks-naks meie silme all lahti ja ulatati taldrikul kätte. Soovijatele pakuti kõrvale maitseks sidrunit, koriandri-sibulavinegretti ja Tabasco kastet. Ja nii me neid siis papptaldriku pealt keset saginat täis turutänavat sõimegi. :)

Äge oli vaadata ka väiketootjate lette kõiksugu hoidistega – moosid, tarretised, mahlad, limonaadid… Ja kõik väga stiilses pakendis ja ägeda disainiga. Lühidalt öeldes – ühe toiduarmastaja lemmikkoht SFis! Esimesest korrast sain hamba korralikult verele ja kindlasti lähen teinekordki, siis juba konkreetsema plaaniga, mida nendest huvitavatest toorainetest tegema hakata!

Ferry Buildingust mööda lahe äärt edasi tulevad järgmised populaarsed vaatamisväärsused turistidele. Esiteks Pier 39 ehk kai, kus inimesed saavad paari(kümne) meetri kauguselt näha sinna puhkama tulnud merilõvisid ja imetleda taamal kuulsat Alcatrazi vanglasaart.

Teiseks on seal ka Fisherman’s wharf, mis on selline natuke turistilõksu meenutav koht – müüakse suveniire, tänavatel on muusikud ja muud etlejad, kai ääres on meremehed, kes kutsuvad kaatriga kruiisile ning kümnetes ja kümnetest putkades pakutakse kiirtoiduna krabi, mis on Fisherman’s wharfi sümboliks. Nime sai see koht endale juba ammu, kui seal käisid Itaalia immigrantidest kalurid kalastamas ning veel praegugi on see väga populaarne koht kala ja eelkõige krabi püüdmiseks.

Järgmisel päeval külastasime teist turgu, mida nimetatakse Heart of the city farmers market ning mis ei asu Ferry Buildingust just väga kaugel.

Heart of the city farmers market

See turg asub linna peatänava (Market street) ääres (Civic Center/UN Plaza), ning on avatud talvehooajal pühapäeviti, aga alates märtsist lisaks ka 2 korda nädala sees. Sealne turg oli vähem gourmet, organic ja ja rohkem kohalikele, nn päris inimestele mõeldud. Ei olnud nii palju erinevaid sorte (nt peeti ei olnudki kõigis vikerkaare värvides) ja väga palju oli Aasia kaldega rohelist – Hiina brokolit, paksoid (pak choi) 4-5 eri sordis, lehtsinepit (mustard greens), sidrunheina ja veel kraami, millega ma alles pean tutvust sobitama hakkama.

Hinna poolest oli ka turgudel üsna suur vahe, kui võtta, et nende asukohad on teineteisest kõigest paari kilomeetri kaugusel. Rangelt võttes olid Ferry Buildingu turu hinnad 2 korda kallimad kui Heart of the city turul. Viimases võis päris paljusid asju näha alla 1$/lb (lb = 1 pound = 0,454 kg) kohta, nt värske kapsahind oli 50 senti/lb ja Rooma salatil tk maksis 1$ (mis Ferry Buildingus oli enamasti 2$).

Veel plaanisime minna kolmandale turule – Castro farmers marketile, mis erinevalt eelnevatest avatakse alles õhtul kell 16, kuid segaduse tõttu läksime sinna valel päeval, nii et see jääb teiseks korraks.

Aga et meie elame hetkel San Franciscost väljas, väiksemas asulas nimega San Mateo, siis meie kodune toidupood on Whole Foods, mis asub meie korterikompleksist kohe üle tee.

Whole foods market

See on hindadelt võrredav Ferry Buildingu turuga, kuna vist pea kogu kaup on organic ja vilju on samuti väga laias valikus. Sellest külastusest sattusingi esimesel õhtul siin vaimustusse – sellist toidupoodi ei olnud ma veel kunagi mitte kusagil näinud! Nii korras, nii lopsakas, nii rikkalik ja lausa kutsus kõiki asju korvi kokku krabama! Müüdi nt värsket galangalit (galangal root), mida mul ei ole õnnestunud varem Eestist küll leida (vabandused juba ette, poe fotod on tehtud telefoniga).

Ostsin endale kohe paar mangot – nn tavalist sorti (Tommy Atkins) ja champagne ehk manila mangot ehk ataulfo‘t (vt fotot all vasakul). Viimane on veidi väiksem kui tavaline, küpsena tumekollase (ja veidi krimpsus) koorega, väiksema seemnega, selle viljaliha ei ole kiuline, nagu tavalisel mangol, vaid kreemjas ja maitseltki hoopis magusam, meenutades mulle esimesel maitsmisel oma magususega hoopis hurmaad. Mõnus on see, et siin saabki poest kohe küpse mango, küpse avokaado ja ka rohelisel kraamil ei tule kodus esimese asjana eluvaimu sisse puhuma hakata.

Eile proovisin elus esimest korda ka küpset värsket papaiat (üleval pildi paremal). Kirjanduses hoiatati ebameeldiva lõhna eest, mida ka kergelt kogesime, kuigi maitse oli mõnus ja vili ise ikkagi mõnusalt mahlane ja küps. Muuseas, sain teada, et papaia musti seemneid saab kasutada ka toiduvalmistamisel, nimelt alternatiivina mustale piprale.

———

Selline pikk lugu esimeseks korraks siit Californiast! Muidu on siin väga mõnus – soe ja roheline, sügavkülm teeb ise jääkuubikuid ja kui poest ostad (meie mõistes) tavalist rammusat piima, säästab poemüüja hoolitsedes sind järgmisel hommikul tabava “ehmatuse” eest, hoiatades, et sinu piimale võib hommikuks kerkida väike koorekihike! Nii see elu siin käib :) Loodan, et Eestis vahepeal jälle saabunud tali on otsa saamas ja laseb kevadel mühinaga tulla!