Siinse aja järgi on kell praegu saamas pool kaks öösel. Paokil rõduuksest hiilib tuppa jahedat õhku ja telekast tulevad CNNi uudised. Juba mitu päeva on sealt intensiivselt kajastatud Bostoni pommitamist. Hetkel viiakse läbi kahe kahtlusaluse tabamist. Uudised muutuvad iga paari minuti tagant – kord on üks kahtlusalustest kinni peetud, siis aga öeldakse, et kahtlusalune nr 1 sai tagaajamise käigus haavata ja hiljem haiglas hoopis surma… Teine kahtlusalune on veel vabaduses ja tema järele käib tõsine jaht (kas ma kuulsin just õigesti, et piirkonnas jahib teda üle 9000 politseiniku?). Uudisteankur edastab kriitilise palve kohalikele inimestele: “Olge kodudes, ärge väljuge ega avage ust kellelegi, kui te ei ole kindel, et tegemist on politseinikuga. Püsige kodudes, sest politsei andmetel on tegemist terroristiga, kellel on plaanis inimesi tappa!”
Olles nende sündmustega samal mandril, olgugi, et tuhandete kilomeetrite kaugusel sündmuspaigast, on sellistel uudistel hoopis teine mõju. Olen olnud siin 2 nädalat, aga selle ajaga on pommid plahvatanud Bostonis, mille järel viidi läbi kontrollreid ka San Francisco rahvarohkemates kohtades. Texase väetisetehases toimus suur plahvatus, eile või üleeile õhtul toimus siin samas San Franciscos tulistamine ja kuuldavasti olla alles hiljuti siin ka keegi metroos 2 inimest tulistanud. Kõige selle taustal tekib paratamatult küsimus, kuhu ma küll sattunud olen? Kas see kõik toimub päriselt?
Õnneks ei ole need siiski mu ainsad kogemused siit maalt, kuigi kas saab olla midagi, mis nende uudiste valguses ei paistaks tühisena? Võtan ennast kokku ja teen väikese vahekokkuvõtte meie käikudest Castrosse ja Santa Cruzi.
.jpg "Corona Heights Park")
.jpg "Corona Heights Park")
.jpg "Corona Heights Park")
Corona Heights Park Castros
Ühel õhtul enne päikeseloojangut ronisime selle mäe tippu. See asub Castro linnajaos, mis on üks vanim ja ka suurim geide kogukond USAs. Castrosse jõudmist on võimatu mitte märgata – tänavatel lehvivad suured vikerkaarelipud, jalutajate seas on tugevas ülekaalus igas vanuses meespaarid ja elu keeb – kohvikute-baaride terrassidelt kostub tänavatele jutusuminat ja naerulaginat, nii nädala sees kui vahetusel (siinsed kokteilibaarid avatakse muide oluliselt varem, kui mujal San Francsicos). Siin on tunda sellist mõnusat hipilikku vabadust ja flower power’it, mida õhkavad ka imeilusate värviliste fassaadidega majad – siiani minu jaoks SFi ilusamad tänavad.
Corona Heightsist avaneb merepinnalt 158 m kõrguselt vähemalt 180-kraadine vaade San Franciscole. Plaanisime saabuda veidi enne päikeseloojangut ja oodata ära pimeduse saabumise. Enne veel aga tegime ühed dringid kohalikus populaarses baaris Cafe Flore ja haarasime turult kaasa värskeid saiakesi. Jumal tänatud, et E oli sundinud mind kaasa “tassima” lisadressika, sest mida kõrgemale mäkke jõudsime, seda järjekindlamalt tahtis tuul meid seal tagurpidi tagasi alla kupatada. See on üks veidramaid asju siin – meie juures, San Mateos, võib olla 26 kraadi ja soe tuulevaikne suveõhtu, samal ajal kui SFis on jäiselt külm ja tuul puhanguti 60 km/h (seal tipus kindlasti rohkemgi veel).
Ronisime üles, sättisime ennast kõige tipus asuvate kivimürakate, mis veidigi tuulevarju pakkusid, vahele ja lihtsalt vaatasime. Ookeani poolt hiilis ligi paks pilvemass, varsti päike loojus ja iga minutiga süttis all linnas järjest rohkem tulesid, alustades peatänavast ehk Market Streetist, kuni kogu SF oli tuledesäras ja siin samas, peo peal. See oli tõeliselt võimas vaatepilt! Kui sõrmed ei oleks tuule ja pildistamisjanu koosmõjust külmunud, oleks võinud sinna istuma jäädagi.
Suvitama Santa Cruzi
Nädalavahetusel sõitsime mööda idarannikut kulgevat teed Santa Cruzi. Võib vist öelda küll, et see on üks USA Pärnutest – väikene suvituslinn ranniku ääres, kus surfarid püüavad laineid, kohalikud kala. Turistid imetlevad pika kai alla puhkama tulnud merilõvisid ja viskavad siis liivale puhkama.
Santa Cruzis võis märgata ka keskmisest uhkemaid maju – mitmekordsed, nikerduste, sopistuste, ja tornidega, mõned meenutasid pigem Santorinit või muud sarnast valgete lamekatusega majadega paika. Aiad ja taimed on neil siin USAs pea kõigil, ka lihtsamate majade ees, väga uhked – kaunilt pügatud igas kujus hekid ja puud, erilised pinnakattetaimed, värvikirevad põõsad, palmidest ja apelsinipuudest koduaias rääkimata. See on üks esimesi asju, mis tekitab siin vast sellise vau-efekti – tänavapilt on justkui ajakirjast – tänu ilusatele (ja enamasti aiaga piiramata) eesaedadele värviline ja hoolitsetud. Olingi juba ahhetamas nagu laps kommipoes, et kas tõesti on igas USA peres vähemalt üks botaanik-aednik? Hiljuti aga Epp Petrone “Minu Ameerika, 3″ lugedes selgus, et aiatööd ei tee majaomanikud tavaliselt ise, selleks on enamasti mehhiklased, kes ühel vabal hetkel tulevad ja aia jälle korda teevad. Nojah, nii palju siis sellest. Aga üks hea asi on neil siin (linna)aiandussüsteemis küll – automaatsed kastmissüsteemis, igal pool – aedades, kõnnitee äärtes, parkides. Õhtuti, kui päike on juba loojunud, saavad kõnniteid ääristavad lavendlipuhmad, kandiliseks pügatud rosmariini- ja langev tüümianihekk ööks kosutust.
Santa Cruzis asub muide ka üks eestikeelse nimega restoran – Süda! Verivorsti ega hapukapsast seal ei pakuta (ja õnneks ma nendest veel ka puudust ei tunne), küll aga sai koduigatsus rahuldatud, kui salatist mõruda kurgiratta leidsin. See oli nii mõnusalt kodune, ilma igasuguse irooniata! Toorainele pööratakse Südames oluliselt tähelepanu (nagu siin pea igal pool) – mahe, kohalik, värske ja hooajaline. Millegipärast tekkis tunne, et kui ma peaksin siin Californias oma sünnipäeva pidama, teeksin seda just seal, Südames.
Suvituslinnas ringi jalutades tekkis mõte, et siinset kliimat arvesse võttes on siin Californias näha nii vähe päikesepaneelidega varustatud maju (kahe nädala jooksul olen näinud kõigest kolme). Kas elekter on siin nende jaoks nii odav, et paneelidega lihtsalt ei viitsita jamada? See tundub küll kuidagi raiskamisena. Aga võib-olla on asi minus ja hääles, mis ütleb mulle kui põhjamaalasele – püüa, võta ja pane tallele, sest päikest ja soojust ei ole kunagi liiga palju!
