California sõnumid 4: kogukonnaaias

Arvake, kes kurvastavad selle juures, et mind sel aastal aprillis ja mais Eestis ei ole, kõige rohkem? Mu rohelised näpud. Enne kui Eestist lendu tõusin, lootsin salamisi, et kevad tuleb sel aastal varem ja jõuan veel oma kõrgpeenrakaste Saaremaale tervitama minna. Aga ei. Suurema ahastamise möödudes jõudsin lohutuseni, et hea küll, eks neid aastaid ole ju ühel 25aastasel veel päris mitu ees. Üks siis ees või taga.

Aga et sügelevaid näppe mõistusega täielikult välja ei ravi (eriti siit-sealt jälle kuuldes, kes millega seal Eestis oma aias toimetab), püüan endiselt mõelda, et nii must-valged need lood siiski ei ole. Kui ma mai lõpus Saaremaale jõuan, pole salatiliste jms külvamiseks veel lootusetult hilja. Vähemalt eelmisel aastal õnnestus hiline külv edukalt, miks siis sel aastal ei peaks?

Seni rahuldan oma aiandusisusid siin Calofornias community garden‘eid ehk ühiskondliku kasutusega aedu pidi ringi luusides. Ja ega see pole ka vähem huvitav viis selle haiguse raviks! See aed, mis siin piltidel on, asub Palo Altos ja on selle linna kolmest ühisaiast kõige suurem.

Mäletan väga hästi, kui ma juba 2 a tagasi gerilja-aiandusest vaimustunult blogisin. Siis ei teadnud ma taolistest linnaaiandusaktsioonidest veel suurt midagi. Nüüd olen ma aga siin, jalutan linnas, aga samas ka maisi-, artišoki- ja viinamarjapeenarde keskel. Peaaegu nagu tellitult.

Neid aedu on siin tegelikult igasuguseid – osa neist väiksed ja taraga piiratud ning väravad tabaga lukustatud. See sama aed Palo Altos on aga kõikidele avatud ja see on siiani suurim, mis ma siit leidnud olen. Rajatud on see aed tegelikult juba ammu – 1970. aastal. Siis sai see näidisaiaks, kus saaks kohalikele demonstreerida, mida tähendab ja kuidas käib mahepõllundus.

View Larger Map

Nüüdseks on kogukonnaaiandus juba tavaline. Tegelikult mitte tavaline, vaid väga populaarne! Üldiselt on ühisaedades nii (aga ma võin ka praegu liialt üldistada, see kehtib vähemalt Palo Alto aedade kohta), et maa on jaotatud väikesteks eri mõõdus peenardeks. Kui linnaelanik tahab seal endale midagi kasvatada, peab ta ennast peenra(oote)nimekirja panema (jah, enamasti just ootenimekirja, sest vabu peenraid enamasti ei ole), maksma linnale mõningast tasu ja seejärel on tal voli oma aiamaakest harimas käia ja kasvatada seal mida iganes (legaalset). Nii nägingi seal puhevil roosipõõsaid kõrvuti põldoapeenraga, punaseid maasikaid porgandipeenras, lillherneid, salatipäid, (põõsastunud) sparglit, sõstrapõõsaid, valmivaid põldmarju, kummelit, piparmünti ja teisi ürte, herneid, paprikaid, tomateid… ja ohtralt artišokki – see on siin põllumajanduses ikka tõeline hitt. Ühel päeval lõuna pool maanteel vurades leidsime ennast ühtäkki suurte põldude vahel sõitmas, umbes nagu meil rapsi- või kartulipõllud, ainult et siin oli artišokk.

San Franciscos ja ka väiksemates linnades, nagu Palo Altogi, on linnaplaneerija olnud enamasti väga reeglipärased (tänu millelel on siin üsna lihtne liigelda), linnaaednik on teinud samuti head tööd – peaaegu kõik näeb viks ja viisakas välja. Kui vaadata taimi, kumab läbi, et need on just sinna hoolikalt planeeritud. Aga ühisaedadel on just vastupidine võlu – need on mõnusalt lohakad ja kaootilised kohad. Ei ole konkreetset blokisüsteemi, vaid iga peenar on just täpselt nii pikk ja lai kui tarvis, eri sorti ääristustega. Igaüks kasvatab just seda, mida ise tahab, ja kaunistab oma peenraümbrust oma tunde järgi.

Selline mõnus flower power, nii et peenravahedes kastmisvoolikute vahel kekseldes tuleb meelde vana suvilarajoon Pärnu külje all, kuhu me vanaisa-vanaemaga nende žigulliga sõitsime. Ka seal tuli voolikust vesi, täpsemini Pärnu jõe vesi, nii et kui oli palavam ilm, kastsime ka seal ennast… Aga nostalgiast ärkamine käib kähku – loojunud päiksega saabub jahedus ja sääsed! Liigume edasi ja viskame veel ühe peenra kohal lehvivale Soome lipule sooja pilgu :)

PS! Raamatuloosi tulemusi vaata eelmisest postitusest!