Kõik mu klassiõed, kes mu blogi loevad, võivad nüüd kahe käega kinnitada, et ma ei ole kunagi olnud eriline sporditüdruk. Kehalise tunnid mulle eriti ei meeldinud, või kui pidi, siis eelistasin mängida pesa- või rahvastepalli, joostes olin aga alati viimaste seas ja teadagi mis maitse suus. Endalegi üllatuseks olen ma aga juba pikemat aega tundnud suurt tungi kirjutada oma blogis just jooksmisest ja sellest, kuidas ma selle enda jaoks avastasin ja kuidas üks lapseeas vastikuks tehtud asi võib justkui sõrmenipsust tõeliseks naudinguks muutuda! Sest nagu elus muredega ikka – hoolimata sellest, kui üksinda sa ka ennast oma mures ei tunneks, on suur tõenäosus, et sarnases olukorras inimesi on teisigi.
Kõik algas sellest, et otsustasin teema tõsiselt kätte võtta ja uurida, kuidas joosta ja kuidas treeningutega algust teha. Nagu öeldud, kirjutan hobi korras jooksja seisukohalt, lähtudes oma kogemusest ja mõtetest, mis minule alustades abiks olid (lootuses, et on seda ka teistele).
Müüdid, mis said ümber lükatud ja mis muutsid jooksmise mõnusaks:
- jooksmisel on oluline
kiirusjooksu kestus - jooksu vahepeal
ei ole heavõib vabalt ka kõndida - joosta tuleb nii, et on
vere maitse suus või et on lihtsalt raskemõnus - jooksutreeningud peavad olema koguaeg
ühesugusederinevad
.jpg "jooksma!")
Enne kui ma Californiasse läksin, käisin koormustestil (lihtsalt öeldes, koormustestil jooksed jooksulindi või sõidad ratta peal, EKG ja hapniku juhtmed-torud küljes ja saad pärast mitu lehekülge andmeid, mis sind edaspidi treenides aitavad). Plaan oli Californias jooksmisega lihtsalt enda jaoks, aga teadlikumalt tegelema hakata (kuigi olin väga skeptiline, sest polnud elu sees eriti regulaarselt sportimisega tegelenud) ja nii sai soetatud ka pulsikell. Ja võib vist öelda, et oma esimeseste jooksudega pulsikellaga, muutus jooksmise mõiste minu jaoks täielikult! Kunagi kooli ajal 1000 meetrit või Cooperi testi vere maitse kurgus joostes ei oleks ma tõenäoliselt kunagi ette kujutanud, et ma tulevikus sõnu jooksmine ja mõnus ühes lauses sihilikult kasutada tahan. Pulsikella abil sain joosta nendes pulsivahemikes/tsoonides, mida koormustesti tulemused mulle soovitasid. See tõestas aga omakorda, et jooksma ei pea nii, et hing kinni ja iga sekund võitled enda mõttega, mis hüüab peas: “Appi, enam ei suuda, seisma-seisma-seisma!”. Ja et ka sellisest rahulikus tempos jooksmisest on endiselt kasu! Jooksmine oli mõnus, sest aeroobsed tsoonid, milles (enamus ajast, sõltuvalt eesmärgist) peakski treenima, nägid ette oluliselt rahulikumat tempot, kui ma varem vabalt joostes ise võtnud olin.
Kuidas joosta?Kes seda siis ei oskaks, elementaarne, eks?! Pärast seda, kui ma olin kuu aega treeninud ja seejärel nädal aega kodus istunud (sest pärast 7 km jalutuskäiku asfaldi ja tänapäeva kaun-kingade koosmõjust tingituna jäid mu jalalabad kanna seest valusaks), hakkasin asja uurima. Mida ma valesti teen? Konsulteerisin tuttavaga (suur aitäh sulle K!), kes on jooksmisega tõsisemalt tegelenud ja mu ees avanes uks uude maailma – jooksmine üle päka! Olin sinnani jooksnud üle kanna (mitte, et ma oleks seda siis teadnud, see oli lihtsalt tavaline viis jooksmiseks) ega olnud poole sõnagagi kuulnud üle päka jooksmisest.
Pildil on näidatud, kuidas jookseb inimene, kes on harjunud kandma jalanõusid (vasakul) ja inimene, kes pole kunagi jalanõusid kandnud (paremal). Lihtsalt öeldes tähendab see aga seda, et kui inimeselt võtta ära tema jalanõud (mis on tänapäeval disainitud kanda toetama), ei jookseks inimene üle kanna (st kand ei läheks joostes esimesena maha), kuna see on lihtsalt ebamugav, valus ja põrutab tegelikult kogu luustikku (sealt ka põlve, selja jms hädad). Selle asemel kasutab inimene n-ö loomulikku pehmendussüsteemi, joostes üle päka (ehk maandudes esmalt päkale ja seejäral ülejäänud jalalabale).
Alguses on üle päka jooksmine kindlasti väga harjumatu. Soovitan alustada kindlasti väikeste distantsidega ja enne alustamist teemaga lähemalt tutvuda ja videosid vaadata, et suuremaid vigu ja vigastusi vältida. Olles seda aga tasapisi harjutanud, tuleb see juba loomulikult. Keda see teema huvitab, siis üks hea eestikeelne kirjutis sellel samal teemal on veel siin, aga inglise keeles on ilmunud ka raamat “Born to run”.
Nüüd on mu pahameel veidi lahtuda jõudnud ja on arusaadav, et kõikide laste varustamine koolis pulsikellaga on utoopia ja isegi mitte tulevik. Ja ega see ei olekski lahendus, piisaks tegelikult ju palju vähemast. Mis oleks, kui kehalise kasvatuse tunnid lähtuksid igaühe individuaalsetest võimetest ja saavutustest, selle asemel, et kõiki ühe puuga mõõta? Selle asemel, et panna lapsi võistlema aja peale, suunata neid märkama oma isiklikke edusamme ja juhendada neid tegema täpselt nii palju ja sel viisil, kui temale vajalik? Ma olen täiesti kindel, et see ei harjuta lapsi mitte ainult sporti tegema ja oma kehalise vormi eest hoolitsema, vaid ka hoopis sügavamal tasandil endasse uskuma ja saavutama.
Võimalik, et tänaseks on see olukord koolides juba muutunud. Vähemalt nii tahaks väga loota, sest järjest rohkem ja järjest varem kolib meie elu arvutitesse-internetti (loe: passiivsusesse) ning seda raskem on hiljem aktiivsusesse tagasi pöörduda.
***
Aga et meie suvi on parim aeg alustamiseks ja pisiku sisse saamiseks, siis…
…mõned nõuanded, mida võib alustades (ja ka edasipidi treenides) vaja minna:
- alusta rahulikult (päriselt!) nii kestuse, tempo kui jooksude sageduse mõttes – vundament peab saama vastupidav, siis saab sellele edasi ehitada (samas tuleks arengu toimumiseks nädalas 3 korda siiski treenida)
- tõsta koormust alles 2-3 nädala pärast ja edaspidi samamoodi
- tee erinevaid treeninguid – nt ühel päeval nädalas jooksed kogu treeningu aeglasemas tempos, teisel päeval jooksed lõike (nt kas jooks erinevates tempodes või jooks ja kõnd vaheldumisi – nt 4 minutit jooksu ja 2 minutit kõndi vaheldumisi) ja kolmandal tugevam treening (ajaliselt pikem nt)
- iga neljas nädal võiks olla puhkusenädal, kus pikka jooksutreeningut ei ole, aga on liikumist-kõndimist või ajaliselt lühemat ja kerget sörki
- pärast jooksmist on hea aeg teha ka erinevaid lihasharjutusi
- jäta viimase suurema söögikorra ja jooksu vahele vähemalt 1-2 tundi
- söö korralikult hommikust, lõunat (päeva suurem söök) ja õhtust (lõunast väiksem ja kergem söök), lisaks kõikide suuremate söökide vahel ka väike vahepala (õun, klaas vett, jogurt vms)
- joo vett
- kui tahad kaalu langetada, on valem lihtne – kuluta päevas rohkem kaloreid, kui tarbid!
Olles ka eelmisel suvel selle “taasavastamise” läbi elanud oli seda teksti väga väga hea lugeda ja saada teadmine et ka teised tunnevad nii. Kooli osas täiesti sama arvamus ja mälestused ning kui eelmine aasta lasin end teadjamatel õpetada, kuidas on ÕIGE joosta, siis võib seda tõesti nautida. Kurb on see et sel kevadel pole veel tosse jalga saanud, kuna pole lihtsalt poodi jõudnud, et uued korralikud soetada(see ka omamoodi kunst, et just need õiged leida). Aga see lugu oli tõeline inspirtasioon, et appi mida ma ootan. Kõik muud eeldused ja vahendid olemas ja nüüd ei saa jalanõusid soetatud.
Kuna olen blogi tihe jälgija siis oli väga värksendav ka midagi teistmoodi siit leida.
Oh, kui palju sarnasuseid emotsioone ja läbielamisi! Siiamaani meeles see veremaitse kehalise tundidest, lausa jooksmise vihkamine jne jne. Kuid nüüd (olles Sinuga enam-vähem sama vana) just 3 päeva tagasi maal olles mõtlesin, et aitab, mina tahan joosta nii, et seda saab nautida! Ning läksin oma esimesele ringile. Pärast 2,5 km läbimist oli tunne oii kui hea, lausa uskumatult super! Täna kindlasti uuele tiirule.
Seega aitäh, et oma kogemusi jagasid, suurepärane lugemine ning palju inspiratsiooni süstiv!
Hääd lippamist!
Marju, see on nii vahva äratundmine sul ja vahva postitus. Mina olen olnud eluaeg jooksu usku ja hiljuti ka just seda sama üle pöia jooksu usku pööranud:) Sind võib huvitada ka see sisekanne;)
http://klaaskuulilood.ee/minust-sai-viisvarvik/
Võrratu postitus! Meil koolis arvestati täpselt samamoodi, kõik peavad suutma. Reaalselt aga olin mina ja mõned tüdrukud veel ainsad, kes suutsid “vere maik suus” parimaid aegu joosta. Õnneks olin mina sportlane aga arvan, et 2 korda nädalas, kops koos kiiret aega välja pressida ei olnud teps mitte tervislik. Need õpilased, kes füüsiliselt ei jaksanud ei saanud unistadagi paremast hindest kui 3, sest kuigi nad lõpetasid oma jooksu kenasti ära, siis ajaliselt ei jõudnud see üle teatud normi. Mis normi? Meil puudus ju täielik võhm, oskus. Mille põhjal selliseid totakaid norme küll arvestatakse?
See päka asi on minu jaoks täielik üllatus, sest ka jalgpallitrennides ei õpetatud sellist asja. Ometigi jooksime meeletult. Võib olla jalgpalli mängitakse siis teistmoodi, kannaga?
Igatahes, olen motiveeritud!
Jaaaaaaa!!
Mina ei olnud kooliajal just kõige suurem jooksuvihkaja, aga vere maitset mäletan sellegipoolest; samuti seda, kuidas igakevadine 3 km jooks tundus ulmeliselt pikk ning õpetajad, kes meid seda läbima panid, peast täitsa pöörased. Nüüd on sellest möödas mitu-mitu aastat ning minul selja taga kolm poolmaratoni ja uskumatult palju nauditavaid jooksukilomeetreid – aeglaselt ja oma keha kuulates. :)
Sellegipoolest hakkasid sügisel mind kimbutama mitmesugused valud, pinged jm hädad mõlemas sääres ja eriti ühes põlves. Üks tuttav, samuti “jooksmasündimise” usku, õpetas siis mindki üle päka jooksma. Ja nüüd juba tekib (kogemata) kannale maandudes iseenesest silme ette pilt, kuidas sellesama põrutuse toimel mu keha vaikselt puruneb. Päkkapidi on hea ja pehme, sest jälgid ennast palju rohkem. Nii et minu arust täitsa loogiline, et ma enam ei valuta. Nüüd, suvisel ajal, olen ka juba päris palju täitsa paljajalu kilomeetreid lipanud (viisvarvikuid – veel – ma ei oma) ning see tundub üha loomulikum. Kui oma köögist olen kõike ületöödeldut ja ebavajalikku üritanud juba mitmeid aastaid välja ajada, siis miks ma seda juba varem ka oma jooksuradadel teinud pole?
Mul on tõeliselt hea meel, et selle ootamatu postitusega mind täna oma blogis üllatasid! :) Imelisi jooksuelamusi Sulle, Marju!
Olen ise 17 ning käin keskkoolis. Spordis pole iialgi tegija olnud. Mäletan siiani kehalise tunde mis algklassides ja põhikooli alguses olid … jubee, mu esimesed 3 -d tunnistusel . Vihkasin täiega kehalisi, olin raudkindel, et spordis valitsebki ainult must-valge maailm: suudad norme täita – oled tubli, ei suuda- sõimatakse nägu täis. (nüüd on olen ise parem ja õpetaja on vahetunud, mul on praegu väga hea ja normaalne õpetaja, kes jälgib ka inimese enda arengut mitte ainult norme)
Kõik muutus, kui tädi suutis minu, kui tol hetkel vägagi pontsaka tüdruku, spordiklubisse vedada. Elus esimest korda kogesin suhtumist: püüa, kui ei jaksa pole hullu, ära üle pinguta, oled väga tubli. See suhtumine pani pingutama oma võimete piires, pani sporti armastama.
Tegin mida oskasin ja suutsin, muutusin iga päevaga aina paremaks ja enesekindlamaks, sain üle ka ette tulnud rasketest perioodidest, muutsin oma toitumist kuid eelkõige muutus mu suhtumine raskustesse ja kehalisse koormusesse. Ma hakkasin armastama asju mida ma kunagi nii väga vihkasin, ma julgesin proovida asju mis tundusid minu jaoks võimatud.
2 kuud tagasi otsustasin hetke ajendil liituda Sparta jooksugrupiga. Ma olen nõrgimas grupis kõige nõrgem kuid mind see ei häiri. Mul on olemas treeneri tugi, tema julgustavad ja korrale kutsuvad sõnad: ära üle pinguta, väga tubli oled ning ka trennikaaslaste poolehoid. Kõik see kokku on pannud mind armastama spordiala mida ma kunagi niiii väga vihkasin.
äh. Ma KA! Mõnus ja hea on. Ja kool nägi tohutult vaeva 12 AASTAT, et ma jumala eest seda ei avastaks! Aga nüüd ma olen suurem ja targem.
seda kooli ja veremaitse suus teemat mäletan väga hästi. olen ka ise viimastel aastatel mõtlema hakanud, et äkki.. aga tegudeni pole veel jõudnud. teooriaga olen ka tutuvnud ja need viievarbalised peaks ja väidetavalt seda kanna asja aitama. maratonidest rääkides on Murakamil lahe raamat sellest kuidas ta maratone jookseb “What I Talk About When I Talk About Running”. igati mõnus lugemine.
Ma olen ka, alustamisest peale, olnud päkajooksu-usku ning kunagi, kui käisime diagnostikas töökaaslastega, siis ekspert ütles, et päkajooks on üldiselt kehale ka mõnevõrra pingutavam, ehk et vähema vaevaga rohkem trenni nagu sipsti tehtud :)
Ma ei tea, kui õige see küll on, aga minu kogemuse järgi ei pea kõigis asjades – k.a. jooksmine – kogu aeg uusi kõrgusi vallutama. Ehk et pigem on oluline järjepidevus. Söögiga ju ka ei ole nii, et alguses sööd natuke, ja kui oled juba harjunud, siis aina rohkem ja rohkem. Minu loogika ütleb, et mingil hetkel tuleb ju siis ka lagi.. Aga noh, see sobib mulle. Teiste kohta ma ei tea :)
Marju! Sa ikka päriselt ka saad aru, kui suur mõju Su postitustel blogi fännidele on? Jooksin viimati 14 aastat tagasi gümnaasiumis ja olin siiani kindel, et mulle jooksmine lihtsalt ei sobi. Alati hakkab pistma ja pikka maad nagunii ei jõua. Nüüd proovisin uuesti ja kibelen iga päev jooksma. Ainult natuke on veel puudu pulsikella ostmisest! Aitäh!
Iga nädal peaks oma loomult veidi erinev olema (varieerid pikkuse, aja ja intensiivsusega), aga samale nädalapäevale sokutad sarnase tegevuse – nii tekib harjumus ja rütm. Oluline on, et see mainit 4. va puhkenädal tuleks lõpetada võistlusega või siis kui sellist meelepärast pole võtta, siis lähed ise metsa/teele karmimat tempokat tegema. Vahemaad ja see tempo tule eelneva treeningu pealt, aga su enese mõistes on tegemist pingutusega, mitte niisama vantsimisega – muidu arengut lihtsalt ei tule ning jäädki samasse mugavustsooni tiksutama.
Ma täna proovisin. Pulsikellaga, üritasin hoida stabiilsel tasemel. Jooks oli nii aeglane, et imelik oli. Aga jube mönus oli ka :) Me peame ikka kohtuma, et seda üle päka ja üle kanna värki arutada :)