Omadega rappa

Sellest ajast peale, kui me paar aastat tagasi Koigi rabas Saaremaal esimest korda päikesetõusu väikse pundiga vaatamas ja pildistamas käisime, on rabast saanud nakkushaigus. Ikka ja jälle (eriti suvel) kisub tagasi. Ja mitte lihtsalt päeval, aga just öö hakul või varahommikul, vastavalt päikeseloojanguks või -tõusuks. Eile õhtul käisime loojangut nautimas Pärnumaal Tolkuse rabas. Saabusime õhtul 21.30 paiku, ühtegi teist autot parklas ei paistnud. Päike pidi loojuma 22.22. Taevas oli täiesti pilvitu, aga mida tund edasi, seda lähemale paksud Läti pilved triivisid, kuni kella 2 paiku vallutasid nad lõpuks pea kogu taeva.

Õhtul, öösel või varahommikul on rabas eriti eriline tunne olla – loomade-lindude hääled, õhk ja valgus, kõik on iga kord omamoodi ja igaühel on mängida oma mäng. Millegipärast mekivad ka need kodus valmistatud ja kaasapakitud võileivad hommikustel tundidel seal lauka kõrval istudes veel eriti hästi. Termosest õhkav kohvilõhn jääb värskes hommikuõhus ja esimestes päikesekiirtes meelde veel pikaks ajaks.

Ja üldse, kui oleks minu teha, oleks rabas päikeseloojangu ja -tõusu vaatamine kõigile kohustuslik nagu koolis tähestik või Dostojevski. Kuigi tegelikult ma ei taha öelda kohustuslik, sest see mõjub veidi negatiivselt. Pigem sooviks, et iga inimene oleks seda elus kogenud, sest selles lihtsalt on midagi sõnulseletamatut. Need, kes on käinud, need kindlasti teavad, millest ma räägin, aga kes veel ei ole, siis siit ehk üks mõte eesolevaks suveks? Rabas on äge.