Uute plaanide, ideede, hobide, harjumuste ja muu säärasega on millegipärast nii, et need vajavad alati aega. Aega esialgu selleks, et tekiks tühjus, kuhu nad üldse saaks tulla ja sündida ning hiljem aega, et nad ka peast välja, reaalsusse saaksid. Mulle on harjumuseks saanud oma uusi mõtteid-ideid ajas testida. Ehk vaadata nii poole, terve või pooleteise aasta pärast, kas see sama mõte, mis mulle alguses nii palju elevust pakub, on mul endiselt 1) meeles (üles ma neid ei kirjtua) ja 2) kas elevus selles suhtes on säilinud.
Kui jah, on kõik hästi ja tõenäoliselt on see mõte vahepeal mööda läinud ajaga minus palju küpsemaks saanud ja teostus ei tundugi enam nii hirmuäratav, kauge ega keeruline. Aga kui vastus on ei, ei olegi see idee ajaproovile vastu pidanud ja võin ta südamerahuga tegemata jätta. Ausalt öeldes, ega ma neid viimaseid ei teagi nii ridamisi nimetada, sest enamasti neid mu peas enam ju ei ole, küll aga on selliseid, mis minuga juba pikemat aega kaasas käivad ja kuskil seal taga kuklas tuksuvad. Üks neist on video tegemine.
Eelmisel nädalavahetusel, kui Saaremaal õunamahla tegemas käisime, tuli äkitsi see täna-ongi-see-päev tunne ja võtsin ennast kokku. Tõele au andes, tegelikult olid filmimiseks ideaalsed tingimused, sest a) jäädvustatavat ei pidanud välja mõtlema ega lavastama – õunad ootasid puu küljest alla raputamist ja mahlaks pressimist nii või naa ja b) kätepaaride (loe: modellide) puuduse üle ei saanud samuti kurta (versus moment, kui olen üksi, aga tahan sellist videot teha).
Ja siin siis see minu päris esimene videolugu ongi! Eestlastele kohaselt võiks öelda loomulikult, et alati saab paremini, aga tegutsemine ravib hirmu ja esimest sammu ja selle tegemist ei tohiks kunagi alahinnata.
Lugu sellest, kuidas meite pere Saaremaal õunamahla teeb!
Ja loomulikult suured tänud kõikidele mandrilt kokku tulnud õunamahlalistele ja saarlastele, kes mahlapressimise masinad olid selleks päevaks valmis monteerinud ja muidugi Elarile, kes video taustamuusika välja valis ning monteerimisel kaasa elas ja igati nokitseda aitas! :)
Armas!
Ma nii ootasin seda pressimise hetke ka – mul isa keerab masina viimase vindini ja siis kallutab, et kõik mahlapiisad ikka potti jõuaksid.
Kui meil vanasti kanad olid, siis need nokkisid pärast kõik pressitud õunapuru ära :)
Kena! Ajasid mulle igastahes selle öunamahla isu nüüd peale! :)