Kella 8 tee ja datli-kohvikeeks

See suvi on olnud üks tänuväärt suvi, sest see on mind taas viinud kokku uute ja põnevate inimestega. Ma ei tea, kas see nii on, aga vähemalt meeldib mulle mõelda, et igal uuel kohtumisel on mingi mõte – mõte mulle midagi õpetada. Sest igast inimesest peegeldub vastu alati midagi sinust endast ja tihti on see uus inimene ju osaliselt ka värske vaatenurk iseendasse. Kas siis äratundmine või vastupidi… kerge segadus? Susan Cain on kirjutanud:

“Pay attention to what you envy. Jealousy is an ugly emotion, but it tells the truth. You mostly envy those who have what you desire.”

Ja siin on mõttekoht. Ma ei taha öelda, et ma uusi tuttavaid kohe kangesti kadestama hakkaksin, aga oma iva selles mõttes ju on. Samas võiks sõna kadedus asendada seal sõnaga imetlus ja mõte jääks ikka samaks, kuigi jah, lihtsalt ilusamas võtmes. Üks asi, mille poolest ma teisi vahel siis n-ö kadestan/imetlen, on stabiilsus ja kindlustunne ja see teadmine, et “need asjad lihtsalt on/käivad nii ega kao kuskile ära”. See kõik on sel suvel väljendunud minus igatsusena traditsioonide järele. Nii imelik, kui see mulle endalegi ei tunduks, olen alles nüüd taipama hakanud, et nende roll on palju tähtsam, kui ma siiani seda hinnata osanud olen.

Minu järgnev mõte ei kvalifitseeru küll suurte traditsioonide nimistusse, küll aga nende väikeste isiklike mõnusate hetkede, harjumuste-kommete sekka, nagu on mõne jaoks hommikukohv ja ajaleht, teisele hommikujooks või mõnel kolmandal, miks ka mitte, suitsupaus. Ehk see miski, mis on sinu ja võid kindel olla, et see on ja jääb ega kao kuskile. Minu jaoks on nüüd väike traditsioon õhtul kella 20.00 ajal (või tunnike pärast õhtusööki) teed juua ja selle kõrvale midagi mõnusat nosida. See kõlab väga lihtsalt, ma tean, aga tihti ongi lihtsad asjad ja nendest tulnud võlu pöördvõrdelises seoses. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis tegelikult on see traditsiooni taaselustamine, sest vanasti oli suvilas selle õhtuse kombe nimi piparmünditee ja juustusai, aga nüüd, 20 a hiljem, nimetasin selle ümber lihtsalt tee joomise ja õhtuse nosimise traditsiooniks.

Seda sama mõnusat datleid ja pähkleid täis kohvikeeksi olengi sel nädalal tänu uuele avastatud retseptile teistelegi tee kõrvale pakkunud. Pehme ja mahlane. Mitte liiga magus, pigem kergelt mõrkja maitsega. Kohe pärast esimest katsetust, mis oli igati edukas, oli selge, et see retsept läheb juba lähipäevil kordamisele. Ja nii juhtuski. Ja juhtub juba homme uuesti, sest plaanin seda nädalavahetusel Saaremaal kuuriehituse ja puude riita ladumise talgutel samuti pakkuda.

Retsept jäi mulle silma, sest see oli lihtne ja tervislik sisaldas üllatavalt normaalsetes vahekordades tooraineid  – kõigest 2 sl võid, 2 sl suhkrut (seal kasutasin ka muscovado‘t), 1 muna ja suures osas koosneb keeks tegelikult hoopiski datlitest ja pähklitest. Loomulikult ka jahust, aga sellena kasutasin samuti täistera speltajahu, mis teeb kogu krempli tiba tervislikumaks, kui tavalist nisujahu kasutades, ja tekstuuri robustsemaks, just nagu mulle meeldibki. Nii et loodan, et teisedki keeksisõbrad saavad nüüd ühe lemmiku juurde!

 

Datli-kohvikeeks
Retsepti autor on Debbie Loftus (kuulsa toidufotograafi David Loftuse, kes on pildistanud minu teada kõik Jamie Oliveri raamatud, abikaasa) ja retsept pärineb raamatust “80 toiduga ümber maailma”.

1 leivavormitäis (u 20 x 10 cm) – kuigi soovitan kogused kahekordistada ja teha kohe 2 keeksi – uskuge mind, te ei kahetse! Pealegi leivavormid mahuvad ju korraga vabalt ahju!

250 g datleid, kivideta
1 tl soodat
250 ml kanget (araabika) kohvi
150 g pähkleid (nt India, sarapuu-, pekaani- vm pähkleid)
1 muna
2 sl võid, toasooja
2 sl suhkrut (olen teinud tavalise valge ja tumeda muscovado‘ga)
1 tl vanilliekstrakti
150 g jahu (mina kasutan täistera speltajahu, aga võib ka tavalise nisujahuga loomulikult teha)
1 tl soola

 

1) Määri leivavorm võiga ja aseta selle põhja küpsetuspabeririba, mis ulatuks mõlemast vormi otsast veidi üle ääre (siis on mugav keeksi pärast vormist välja tõsta).

2) Kõigepealt puhasta datlid vajadusel kividest ja haki peenemaks. Pane hakitud datlite juurde kaussi sooda ja kohv. Sega läbi ja jäta seisma.

3) Haki pähklid veidi peenemaks.

4) Sega suures kausis lahtiklopitud muna, toasoe või ja suhkur vispli või mikseri abil ühtlaseks massiks. Lisa vanilliektrakt ja sega veel kord läbi.

5) Lisa või-munasegu hulka jahu ja sool ning sega tainaks.

6) Lisa datli-kohvisegu ja pähklid. Sega ühltaseks (tainas jääb üsna vedel) ja vala leivavormi. Küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit, kuni keeks on kerkinud, pealt tumepruun ja hambatikk jääb torgates kuivaks.