.jpg "Bar Tartin in San Francisco")
Ameeriklased armastavad väljas söömist. Kui uskuda 2011. a uuringut, einestab keskmine ameeriklane väljaspool kodu 4-5 korral nädalas. Lõunal käiakse keskmiselt 2 korral nädalas, kusjuures igal korral kulutatakse einele keskmiselt $10, aastas niisiis ligi $1000 pelgalt lõunale. Aga see on keskmine. Need näitajad kõiguvad palju ja sõltuvad kindlasti oluliselt ka sellest, millises USA otsas ja kus täpselt elada. Mul küll kindlad andmed puuduvad, aga kõhutunne ütleb, et Silicon Valley ja San Francisco piirkonnas on need numbrid keskmisest suuremad – kiire elurütm, suur hulk tehnoloogiainimesi, kellest suur osa sisserännanuid, samas ka traditsioon, et sõprade-tuttavatega kohtutakse ikka kuskil väljas, mitte ei käida külas, söögikohtade ja coffee shop‘ide sabad, mis alustavad juba hommikusöögi ajal jne.
Aga nagu minu puhul ikka, et rääkida aiast, tuleb kõigepealt rääkida aiaaugust. Sel korral ei tahtnud ma kirjutada otseselt toidust, vaid toidukohtade majandamise juurde käivast organisatoorsest poolest. N-ö inimesele tänavalt võivad need tähelepanekud – kes ja millal sulle menüü või arve lauda toob – tunduda ehk pisiasjana, aga kunagi teenindaja ja teenindusjuhina töötanuna võin öelda, et tegelikult mängivad need just olulist rolli, nii teenindava personali kui ka üldise hea elamuse saamise jaoks. Ja mulle tundub, et just taoliste pisiasjade kokkumäng aitabki tagada kvaliteetse teeninduse ja hoida seda ühtlasemal tasemel. Milliseid mõtteid need tähelepanekud aga Eesti restoranide eestvedajate, teenindajate, teenindusjuhtide ja restoranikülastajate seas tekitavad? Kas siit oleks Eesti toidukohtadel midagi õppida?
1. Palun oota, sind juhatatakse lauda
- sind on märgatud ja võid olla kindel, et sinuga juba tegeletakse – jääb ära see ebamugav moment, kus sa ise lauda istujana ei tea, kas teenindajad on sind kui uut klienti seal juba märganud ja ka teenindaval meeskonnal on selgem ülevaade, kes millisest lauast lahkus ja kes kuhu asemele tuli;
- sind ootab kui mitte kaetud, siis vähemalt puhas ja korras laud – jääb ära see ebamugav täis söögikohta trügimise moment, kus istud lauas koos eelmiste külastajate riismetega – ebamugav nii kliendile kui teenindajale;
- saad kohe menüü kallale asuda – ei pea pilguga otsima teenindajat, kes sulle selle tooks, ka teenindajale annab see väikese lisaaja sinuni jõuda, seni kui sa juba menüüd uurid.
2. Vesi on A ja O
Lisaks on teenindajad väga tähelepanelikud sinu veeklaasi jälgimise osas ka kogu ülejäänud einestamise ajal – nii kui oled sõõmu või kaks võtnud, tuleb ta jälle ja kallab selle justkui muuseas täis – peaasi, et klaas kunagi pooltühi või tühi ei oleks.
*Californias ei kohusta seadus söögikohti kraanivett tasuta pakkuma, see on lihtsalt nende enda otsus ja külalislahkus. Küll aga võib vee lauda toomine olla aeg-ajalt isegi illegaalne – kui on põuaperiood ja teenindaja teeb seda eelnevalt kliendilt üle küsimata.
3. Kuidas maitseb, mitte maitses?
4. Arvete klaarimine kiire ja lihtne
Lihtne – arveid ei jagata kunagi vastavalt sellele, kes mida tellis. Kui seltskond otsustab, et arvet ei maksa 1, vaid nt 2 või 3 inimest/paari, siis asetatakse arvele 2 või 3 kaarti ja kõikidelt kaartidelt võetakse automaatselt 1/2 või 1/3 arvest. Kõik, kes on teinud teenindajatööd, teavad, kui tüütu on arveta jagamine vastavalt sellele, kes mida tellis. Eriti kui on olnud pikk õhtu, pikk laud ja inimesed selles kohti vahetanud ;)
5. Tip – kohustuslik ja alati võimalik
Alati võimalik – pean siin silmas, et tip‘i saab jätta ka kaardiga. Igal pool.
See on asi, millest ma olen Eestis alati puudust tundnud, sest sularahaga on alati üks häda – kas ei ole üldse kaasas (loe: oled unustanud söögikohta minnes spetsiaalselt automaadist selle välja võtta) või on see siis liiga suure kupüürina, mis tähendab, et peab hakkama teenindajalt lisaliigutust selle lahtivahetamiseks paluma. Olen küll kohanud aeg-ajalt tšekke, millele on terminal trükkinud ka tip‘i jätmise rea, aga teenindajalt täpsemalt uurides selgub, et kui ma jootraha kaardiga jätan, ei saa ta seda ise kunagi kätte või et nende juhataja ei soovita kaardiga jootraha jätta.
Kui tihti sina või su pere väljas einestab? Mis sa arvad, kui tihti teeb seda keskmine eestlane? Kas Eesti restoranidel oleks sellest nimekirjast sinu meelest midagi üle võtta? Kas sul on endal mingeid kogemusi või mõtteid seoses sellega, mis restoranide teeninduses võiks olla teistmoodi? Või oled kuskil mujal reisides märganud mingeid muid huvitavaid-kasulikke nippe? Kõiksugu kogemused-mõtted on oodatud!
Väga asjakohased märkused!
Olen ka ise reisidel teinud sarnaseid tähelepanekuid, nendega harjunud ja taas Eestis puudust tundnud.
-Kraanivesi laual, kättesaadavas kohas, alati tasuta, alati olemas! Töötasin ise Austraalias kohvikus ja kliendi veeklaaside täis hoidmine sai harjumuseks ja elementaarsuseks. Meie keha ju ikkagi on ca 80% vesi.
– TIPi jätmine kaardiga oli samuti alati võimalik ja hiljem terminalis tipi rahaks vormistamine väga lihtne protsess. Austraalias küll tip “kohustuslik” ei olnud, küll aga olen kohanud mujal, et see on juba arvele lisatud. Automaatset juurde arvutamist pean siiski liigseks. Tip võiks jääda selles lisaks, mille sa vabatahtlikult jätad meeldiva ja kiire teeninduse eest. See on ju ka oluline motivaator.
Kaardimaksmise üheks mõnusaks lisaks on ka poes või mujal sularaha väljavõtmise võimalus. Samal ajal kui tasud kaupade eest saad müüjalt paluda ka teatud summa sularaha, mille ta sinu arvele lisab, ja kassast välja maksab. Eestis veel mitte.
Alati (!) uksel ootamist ja lauda juhatamist pean heaks mõtteks, mis tõesti aitab hoida ära palju segadust ja pahameelt. Seda üldjuhul kibekiiretel päevadel, aga teinekord ka vaiksematel hetketel kui teenindajad pingelanguses unelema jäävad. Ning söömise lõpetades arve lauda viimine lihtsustaks palju, kuid mulle tundub, et Eestis tuleks hetkel veel sel teemal kliendiga suhelda ja kinnitada, et teda ei visata välja.
Eestlastele meeldib aina rohkem väljas einestada. Seda on näha kohvikutest, mis kui seened peale vihma igal pool tekivad. Mõni vaid lühikeseks ajaks, aga enamus ikka veidi kauemaks. Ja tundub, et ootamatult saabunud kevad, täidab varsti ka terrassid :)
Päikest,
Mari
Hei, Mari! Tore sinust kuulda :) Ja ma ei teadnudki, et sul ka blogi on! Hakkan kohe hoogsamalt jälgima – olete nii ahvatlevad ja tublid kogu selle kohvimaailmaga! Hakka või isegi jooma (aga sa ju tead, et ei saa)! ;)
Kusjuures olen ise töötanud Tallinnas kunagi söögikohas, kus tipi jätmine kaardiga oli täiesti võimalik. Ja siis oli aasta vist 2008. Välismaalased olid eriti rõõmsad seda võimalust nähes. Eestlastele tuli seda võimalust pidevalt tutvustada ja mulle tundubki, et see süsteem tundub inimestele kuidagi võõras, sest “aga ma ju juba maksin ära, kaart on rahakotis” jne. Aga kokkuvõttes kasutati seda võimalust igapäevaselt ja sellepärast ma ei saagi hästi aru, miks söögikohad seda laiemalt ei kasuta…
USAs on sama süsteem sularaha välja võtmiseks kassast. Ja see pidavat ka Norras vist olema. Ma pole küll seda siin ise kasutanud, pole vajadust kunagi olnud. Californias kasutatakse turgudel ja tänavafestivalidel jm taolistel vabaõhuüritustel maksmiseks palju Square’i, kuigi mitte ka igal pool, aga vahel on see sularahatu olukorra lahendada aidanud küll! Ahjaa, ja mis veel vabaõhuüritustesse puutub, siis on ka väiksemat sorti üritustele kohale toodud mobiilsed sularahaautomaadid. Umbes nagu meil Eestis on pangabuss, aga see siis tavalise aparaadi kujul keset nn kesapõldu ;)
Mis puudutab uusi söögikohti, siis olen Eestist vaid mõned kuud eemal olnud ja juba näen, kuidas nende uute nimedega ei jõua ennast kursiski hoida. Aga see on ainult positiivne, eriti vastu kevadet, kui kõik ärkavad – õige aeg! :) Loodame, et püsima jäämisega raskusi ei ole ja Eesti saab uusi põnevaid kohti juurde! Ootan juba kangesti, et saaks ise ka proovima tulla :)
Jaan nousse, eriti veega ja tipi jatmisega. Eestis kaijes olen alati sokeeritud et pean vee eest eraldi maksma, isegi kui kraanist. Ja kas nuud siis jaetakse eestis ka tippi? Mis protsendi juures?
See et 4-5 korras valjas kaijakse on minu arust kull hasti umbne keskmine. Kui vallaline ja linnas elad siis voib olla, ja restoranil ja restoranil on vahe (kas nad naiteks selles uuringus kasitlesid kiirtoidukohti voi kohvi kohte nagu Starbucks etc ka restoranina). Take out and ordering in on rohkem “in” eriti kui sul lapsed ka kui restoranis kaimised. Connecticuti kandis vast kord nadalas voi paar korda kuus..
Eestis on minu meelest normaalne jätta tippi 10%. Kui väga meeldis, ka rohkem. Mulle meenub kellegi ütlemine, et kõik, kes on kunagi teenindajatena või üldiselt restoranides töötanud, jätavad edaspidises elus alati tippi. Ja minu tutvusringkonnas on see vast üldjuhul ka paika pidanud, kuigi Eestis ei ole see 10% vast ühiskonnapoolt nii “kohustuslik” nagu siin, Californias. Kui restoranis tipirea panemata jätad, siis tuuakse sulle tšekk lihtsalt tagasi ja küsitakse, et sa vist unustasid siia midagi kirjutada :)
Elan Lõuna-Itaalias, ning restoranides käiakse siin tihti, kolmapäevast kuni laupäeva õhtuni. Ka siin restorani sisenedes juhatab ettekandja kliendid kohe lauda, kui on vabu kohti. Näiteks reedeti on enamus restoranid umbe täis,ning peab olema valmis, et on vaja pool tundi või tund eelnevalt oodata, kuni lauda istuda saab. Eestlane ilmselt ei oleks valmis ootama, aga itaallaste jaoks pole see mingi probleem, sest kui on rahvast, järelikult on populaarne koht ja hea toit.
Tipi siin tavaliselt ei jäeta. Siin on kohamaks, põhimõtteliselt maksad 1-3 eurot selle eest, et nende restoranis lauda istusid.
Tavaliselt, kui klient on söömise lõpetanud, ning arve makstud, siis vahest saab pitsi limoncellot baari kulul. Ükskord jõulude paiku kingiti meile kaks pudelit veini kaasa restorani poolt, sest olime püsikliendid.
Järjekorras seismine võiks mu meelest olla ka ameeriklaste rahvussport! Seda tuleb ette kohvikus, bussipeatuses, ametkondades… sõnaga – igal pool! :)
Osades toidukohtades on siin ka võetud võimalus lauda eelnevalt broneerida ja siis kui uksed kell 17 avatakse, saab esimene ring varajastest tulijatest sisse, ülejäänud ootavad ukse taga elavas järjekorras. Tundubki, et ka siinsed inimesed on väga kiindunud teatud kohvikutesse ja restoranidesse – nt meie kodulinnas väikses Redwood Citys on peamiselt 4-5 kohta, mis õhtuti (nädalapäevast sõltumata) kõik täis on, ülejäänud on mööda jalutades vinduva mulje jätnud. Ja neid ülejäänuid on ikka kõvasti tegelikult.
Kunagi Põhja-Itaalias käies (Milanos ja Veneetsias) sain ka seda tunda, et restoranid panevad ennast pärast lõuna serveerimist paariks tunniks kinni, et siis õhtusöögiks ettevalmistusi teha. Või et mõni koht ongi ainult õhtustamiseks. Kuigi tegelikult on see restoranimaailmas väga tavaline, siis Eestis selliseid kohti väga palju ei ole, kuigi olen seda trendi ka viimastel aastatel märganud levivat. Californias on sama asi, et kui tahad kahtlasel ajal sööma minna, siis tuleks enne igaks juhuks järgi kontrollida, kas see koht ikak 15-16 paiku lahti ka on.
paar päeva tagasi mõtlesin, kuhu sõbrannaga sööma minna ja lihtsalt praakisin välja need toidukohad, kus menüüs seisab: karahvin joogivett (loe: kraani-) 60 cl 1,60 €. kas see on nali? igal juhul mitte eriti vaimukas…
olin kevade poole kaks kuud New Yorgis ja teeninduskultuuride erinevus on nii suur, et tagasi Eestisse jõudes olin ma ikka mitmel korral šokeeritud. mis mõttes kraanivesi maksab? mis mõttes tuuakse neljale einestajale kolm kuklit? mis mõttes ei saa ühtegi asja toidu juures jooksvalt ega ka tellides parandada? ühes kohas palusin, et mulle ei toodaks saiakorvi, aga pandaks salatisse ühe asemel kaks muna. vastus: kaks eurot palun. ütlesin: debiilne, aga kuna ma tahan seda teist muna, siis teeme nii. sai toodi ikka.
ühes uuemat sorti söögikohas kohtasin hiljuti stseeni, kus olin ise juba tükk aega istunud ja restoran oli tuugalt täis. kui sisenesid uued õhtusöögihuvilised, haugatas teenindaja neile üle õla, et vabu laudu pole, kuigi, oleks ta avanud silmad, oleks ta näinud tema nina all askeldavat lahkuvat laudkonda, kellel arvegi juba makstud. huvilised aga lahkusid nõutult. mingil põhjusel on Eestis tihtipeale pakutav teenus nagu Bernard Black ja tema raamatupood: miks nad ometi tulevad mind tüütama oma probleemidega nagu raamatuost??
Ameerikas panin üleüldse tähele hoolivust, mida ilmselgelt õpetatakse lastele juba maast madalast. seega ei olegi võimalik, et keegi, vanusest olenemata, astuks kellelegi peale, põrkaks otsa, lükkaks ümber, jookseks maha (vt: mänguväljak, metroo, midtown, tiheasustusala) ja ei vabandaks. ja restoranis sama, kliendiga tegeldakse. ühes teises restoranis (hakkab juba naeruväärseks minema) sisenesin ja otsisin pilguga kõigepealt sõpra (polnud veel kohal) ja seejärel teenindajat. ütlesin, et soovin lauda kahele. vastus: vabu laudu on ju küll. no ma ei tea…
ai, unustasin ka sõbranna räägitud vahva loo, kus palus, et talle toodaks magustoit, miski mahedik, enne pearooga. teenindaja ütles: EI SAA. mis mõttes?? järeldasime, et tal ema ei luba.
Eestis ei saa koos kaupade eest tasumisega tõenäoliselt sellepärast sularaha võtta, et olenevalt kliendist küsib pank 1,5-3% summast endale teenustasuks – pole kaupmehele just kõige parem diil :D
Just! Sellest süsteemist kirjutab hästi lühidalt ja lihtsalt siin: http://en.wikipedia.org/wiki/Debit_card_cashback Riigid, kus sellist süsteemi kasutada saab, ei maksa kaupmees kaarditehingu pealt protsenti vaid kindla summa. Ja kaupmees hoiab cash-out süsteemi võimaldamisega tegelikult raha kokku – vahetades kassas olevat sularaha n-ö kaarditehingu vastu (sh muide ka potentsiaalsed võltsrahatähed) – st seda vähem peab kaupmees tasuma pangale sularaha sisse viimisel.
Olen üliõpilane ja töötan poole kohaga restoranis. Ei maksa kogu süüd teenindajate peale panna – nõustun, et Eestis on teeninduskultuur madal, aga ei maksa eirata neid teenindajaid, kes on paremad ja püüdlikumad. Tõsi, minu kodulinnas Tartus on umbes 80% söögikohtades teenindus kehv – teenindaja ei märka sind, ei ole su suhtes tähelepanelik ja teda peab kogu aeg pilguga taga ajama. Mistõttu käib ka meie restoranis, kus kõik meie teenindajad on väga hoolsad, inimlikud ja sõbralikud, palju ennasttäis kliente, kes justkui otsivad probleeme.
Paljude eestlaste suhtumine on, et kui nemad lähevad välja sööma, on nad otsekui kuningad, kes pööbli sekka satuvad. Ma olen teenindanud nii paljusid kliente, kellel on sama vähe aimu teeninduskultuurist ja väljas einestamise etiketist kui halbadel (kliendi)teenindajatel – sulle ei vastata täislausetega, vaid mõminaga; menüü kritiseeritakse enne pikalt ja põhjalikult läbi kuni lõpuks raske ohkega midagi välja valitakse; laud lagastatakse täielikult ära (kuidas saab süüa salatit nii, et terve laud seda hiljem täis on?) ja sinna jäetakse hunnikutes oma prügi – täisnuusatud salvrätikud, vanad tšekid ja kinopiletid jne… Ja loomulikult tipist võid vaid unistada.
Enda rõõmuks võin tunnistada, et kuigi toredaid kliente rohkem kui ebaviisakaid, jäetakse tippi ikka naeruväärselt vähe või üldse mitte . Nädalas korra käib vähemalt suur 10-20 inimese seltskond, kellel on eelroad, pearoad, magustoidud, kellele ma annan veinisoovitusi, lobisen niisama ja viskan nalja, täidan regulaarselt vee -ja veiniklaase… ja õhtu lõpuks, mitmesajase eurose arvega, ei jäeta sulle midagi. Väga kummaline suhtumine, eriti kuna keskmise teenindaja tunnitasu on umbes 2 eurot. Ükskord oli mul isegi laud, kus istus eestlane ja ameeriklane ja õhtusöögi lõpuks, kui ameeriklane tahtis jootraha jätta, manitses eestlane teda, et ei, Eestis pole vaja. Ma olin äärmiselt nördinud – ka nende arve oli kolmekohaline ja puhta inglise keelega (olen hariduselt inglise filoloog) teenindaja, kes suudab vabalt võõrkeeles kõiki menüü ja veinikaardi nüansse seletada, ei kohta just tihti.
Sama alandav on saada jootraha nt 15 senti või hunniku 1 ja 2 sendiseid. Parem siis juba üldse mitte jätta.
Eks inimesi ole igasuguseid. Loomulikult on palju ka viisakaid, mõistvaid ja toredaid kliente, kellega suhtlemine on puhas rõõm, aga negatiivseid kogemusi on vähemalt sama palju. Levinud on arvamused, et tippi jätta pole vaja, ükskõik kui meeldiv su restoranikogemus oli, ja et ükskõik kui palju teenindajat jooksutada, “see on tema töö”.
Eesti teeninduskultuuri saab parandada eelkõige läbi mõlemapoolse dialoogi – kliendid peavad mõistma oma rolli ja teenindusettevõtted peavad hakkama oma töötajaid väärtustama (kui ülemus on halb, kliendid nõmedad ja sa saad tunnis kätte 1,9 eurot/h, peab tõesti olema übermensch, et ikka naeratus näol hoida).
Need muutused on kindlasti aeglased tulema ja nendega läheb aega, aga mul on usku.
Seni üritan ise oma teeninduskvaliteedi kõrgel hoidmisega vähemalt osade inimeste nägemust Eesti restoranikultuurist muuta – one person and table at a time. :)
Olen Anniga nõus, et asjad on ikka kahepoolsed ja see kehtib ka meie (kehva) teeninduskultuuri kohta. Ja loomulikult on meeldivaid erandeid klienditeenindajate seas, keda kliendidki ära märkavad ja neid lausa endale teenindamiseks heas mõttes nõuavad :)
Olen nõus, eks asjal ongi mitu tahku. Olles ise teenindajana töötanud, tean väga hästi, kui kirju seltskonda võib nii ühel kui teiselpool letti olla :)
Üks suur erinevus teeninduskultuuris nt Eesti ja USA vahel ongi loomulikult palk, aga veel olulisemalt ehk ühiskondlik hoiak ja suhtumine teenindaja töösse. Teenindaja amet ei ole ühiskonnas au sees, teenindaja töö ongi justkui üliõpilaste taskuraha teenimise koht. Kliendi vaatenurgast tundubki, et kuna seda tehaksegi muude asjade kõrvalt, ei ole see ehk mingi tõsine töö. Samas oodatakse kõrgetasemelist teenindust. Samas kui üliõpilaste jaoks on see reaalselt sundkäik, et koolis saaks õppida, üüri maksta, süüa osta jne. Olen seal olnud.
Kui minna aga mujale välisriiki, siis kohtab hoopis teist suhutmist – kohvikutes ja restoranides töötavad inimesed, kes ei tee seda (vähemalt mitte ainult) õpingute kõrvalt, vaid kes teevad seda tööd sellepärast, et neile meeldib see töö ja nad naudivad seda. Nad on üldiselt juba veidi vanemad kui esmakursuslased, kuigi nende seas on ka nooremaid, aga nende motiivid selle töö ja ameti valikul on hoopis teised. Ja seda soodustab ka ühiskonna suhtumine, et kõik ametid on ühtemoodi võrdsed. Eestis olen isegi nooremat generatsiooni kuulnud endiselt rääkima osadest töödest ja osadest ametitest kui “musta töö tegijatest”, mida on väga kurb kuulata. Töö on ju töö.
Meenub kohe lõik Kanale 2-s näidatud saatest Lahkujad, kus keskealine naisterahvas võrdles suhtumist samal teemal Eesti ja Norras nii: kui sa ütles Eestis, et sa oled lillepoemüüa, siis vaadatakse sind haletsusega ja küsitakse: “Kas sa, vaeseke, siis millegi muuga oma elus hakkama ei saanudki?”. Samal ajal kui Norras elades ja sama tööd tehes saab ta tunnustust klientidelt, kolleegidelt jne. Mäletan, et mul hakkas lihtsalt nii kurb, kui ma neid saateid ükskord tagant järele vaatasin.
Aga hea on siiski see, et mina olen küll Eestis viimasel ajal märganud rohkem naeratusi ja vabamat/siiramat suhtlust teenindajate seas – kassiir on ka inimene, isiksus ja ta julgeb seda välja näidata, mitte ei ole kassiiri n-ö rollis – ja nii mõnelgi korral on teenindaja oma sõnade ja tegudega tuju heaks teinud! Eks see võtab aega ja väga õige, et muutused saavad alguse ikka meist endist! :)
Väga põnev teema ning olen kõigi punktidega nõus – ka Eesti restoranides/söögikohtades võiks neile pisiasjadele, mis siiski üldmuljele olulisena mõjuvad, rohkem tähelepenu pöörata.
Olime just abikaasaga Rootis, kus oli ka lauda juhatamine restoranides tavaline ning jättis mulle kliendina turvalise ja hea tunde (mind on märgatud). Ka küsiti ikka üsna kohe peale sööma asumist üle, kuidas toit maitseb. Ühel korral oli mu kanafilee natuke kuivavõitu ning mainisin seda huvi tundnud ettekandjale. Ta oli kohe valmis mulle uue kanafilee tooma ning kui sellest siiski keeldusin, et asi pole siiski nii hull, pakkus ta söögikoha kulul kohvi/teed.
Mulle on Eesti söögikohatdes tekitanud kohati nördimust see, kui tellides nt kohvi ja kooki magustoiduks, saabub kohv kohe, kuid magustoiduga võtab tükk aega aega. Kui see lõpuks saabub, on kohv kas otsas või jahtunud:( Aga oli plaan neid ikka koos nautida…
Mul oli Santa Cruzi ühes söögikohas selline juhus, kus tellisin magustoiduks krõbedikku. See serveeriti soojalt ja jäätisega. Proovisin krõbedikust paar ampsu, aga see polnud üldse selline krõbedik, mida oleks veel tahtnud süüa. Ja pean mainima, et see on esimene selline juhus, kui ma söögikohas midagi söömata jätan ja mis üldse ei maitse. Sõin siis vaid jäätise pealt ära. Teenindaja tuli, pani arve lauale ja vaadates siis minu lõpetatud magustoitu, millest 90% alles oli, küsis: “Kas magustoit ei maitsenud?” Vastasin viisakalt, et jah, see ei olnud päris see, mis ma ootasin. Enne, kui meist keegi midagi öelda jõudis, haaras teenindaja arve, läks tagasi arvuti juurde ja tuli uuesti arvega, millelt oli magustoit maha arvestatud. See oli kõigile jahmatus, sest me oleks olnud valmis selle eest loomulikult maksma, aga tema jaoks ei tundunud isegi mitte kena žestina, vaid tavalise liigutusena. Mine tea, kas see nii ka on…
Teine juhus oli veel selline, kui läksime ühte söögikohta, aga piirdusime terrassil istudes vaid jookidega. Teenindaja tuli küsis siiralt ja isegi veidi murelikult, et kas me tõesti ei taha rohkem midagi? Võtsime siis mingid näksid ka. Sõime-jõime ära ja kui arvet hakkasime tasuma, siis teenindaja tõi arve, kus neid näkse peal ei olnud ja lausus, et need olid tema kulul :)
Viibides ise hetkel San Diegos, siis on kokkupuude California teeninduskultuuriga väga otsene – kinnitan,et kõik eelnev vastab tõele ja rohkemgi veel :) Soovitan aga väga üht tillukest kohakest: Promiscuous Fork (San Diego, La Jolla), ning eriti nende “lamb lollipops” on midagi “to die for”.
Tervitades ja jaksu soovides,
blogi ammune lugeja.
Mina kull ei kinnita seda kuulsat “Eesti halb teenindus”-myyti. Koik valjatoodud superhyperasjad Californias toimivad ka Eestis enamuses vahegi norm soogikohtades. Vesi valja arvatud – ja pohjus on lihtne: Eestis ei ole nii kuum, et vett kuluks niivord ohtralt kui kuumades piirkondades. Teiseks – vabandage aga Eesti inimene ju enamasti peale tasuta vee muud jooki ei telligi…. Samal pohjusel ei tooda mitmetes maades enam lauale varem normiks olnud ponevat leivakorvi kohe, kui lauda istud – kulus ohtralt tasuta leiba ja vett ning paljud (eriti turistid) lahkusid ilma tellimust esitamata….
Tere. Helsingis elades olen ka märganud, seda ukse peal seismist ja lauda juhatamist. Ja olen ka arusaanud miks see siin Soomes nii populaarne on. Kõik eelnevad põhjused mis siis toodud ja lisaks siis see, et Soomes lõunastab/õhtustab väga palju lastega peresid. Seega uksel vastuvõtja lahterdab juba alguses lastega pered ühte saali nurka ja kahekesi tulevad “kudrutajad” teisele poole. Mis minu meelest on väga-väga mõistlik.