Mustrite ja tekstuuridega on mul alati olnud eriline suhe. Täpsemalt ma ei oskagi seda seletada, neis on lihtsalt midagi ürgset, müstilist ja eriliselt ilusat, mis on mulle alati hüpnotiseerivalt mõjunud.
Hiljuti õnnestus mul töökorda saada veel midagi minu jaoks väga erilist – vanaisa filmikaamera. Ja umbes sel hetkel sündiski mus mõte mustreid tõsisemalt püüdma hakata, kasutades selleks just vanaisa kaamerat. Esimesed mustrid kogusingi ühel nädalavahetusel ookeani äärest, imelisest Point Lobose nimelisest looduspargist.
Oo, nii ilus, aus, ehe! Vist on asi selles, et tunnen selles mustriarmastuses ennast ära. Kõike head ja toidu kõrvale ka südantsoojendavat köitvate mustrite püüdmist!
Aitäh, Kaire! Armsad sõnad :)