On pärastlõunane aeg, oma vihmast poolt näidanud California talves on üle tüki aja ka üks päikseline päev ja pärani rõduuksest võib mõnus Eestimaa sügist meenutav värske jahe tuuleõhk rahulikult sisse voolata. Söögilaua taha istudes ja arvutit avades taban end mõttelt, et omamoodi sümboolne on just see hetk siin praegu. Umbes samal ajal eelmisel aastal olime jõudnud ennast siinpool kera enam-vähem sisse seada, kui mu postkasti jõudis kiri ettepanekuga üheks raamatuteoks. Nüüd, aasta aega hiljem, istungi siin söögilaua taga, mets-kassinaeriõitest helesinist teed rüübates ja aasta tagasi veel ideetasandil, aga tänaseks valgust näinud raamatu järgi valmistatud kardemonisaiadest viimaseid riismeid nosides. Ring sai täis. Võib-olla tänu sellele tekkiski just nüüd see õige tunne jälle kirjutada.
Sellele algusele tagasi vaadates mõistan täna, et kuigi sel hetkel tundus tulevik üsna lahtine ja siduvate lubaduste jagamine vast mitte kõige mõistlikum, oli kuskil ometi see miski, mis ei lubanud ka niisama lihtsalt sellest ideest lahti lasta. See tunne ei ole mulle veel kunagi valetanud ja selgi korral pean olema tänulik, et tema vastu ei talitanud. Järgneva 6 kuu jooksul loksus kõik täpselt nii paika, nagu loodetud, ja raamatutegu sai Eestimaal veedetud kolme suvekuu jooksul omasoodu mõnusas tempos väldata.
Nüüd tundub isegi veidi müstiline mõelda tagasi sellele veidrale suvele. Juunikuu, mis oli külmem kui eelmise aasta detsember – külm, hall, vihm, ühel päeval isegi lumesadu. Kuigi rannailmaks ei sobinud, mõjusid ilmaolud küpsetamismeeleolule kindlasti toniseerivalt. Seejärel kuumarekorditega juuli- ja augustipäevad, mil temperatuur Angeelika päiksepoolses köögis oli ilma kuuma ahjutagi üle 30… Need põnevad katsetused haputainaleiva juuretise ja erinevate küptsetamismeetoditega, ja see peaaegu nähtamatu jahuloor, mis päeva lõpuks köögi horisontaalseid pindu ühtlaselt kattis…
.jpg)
.jpg)
Seda tunnet, kui ma lõpuks esimesel advendil(!) raamatut esimest korda käes sain hoida, on raske kirjeldada. See on segu ärevusest, rõõmust, tänutundest… See on alati eriline. Hetk, mil üks ring saabki lõplikult täis.
Siis algab raamatul aga teine ning palju magusam eluring – sinna kogutud tarkuste kasutamine. Esimeseks katsetuseks valisin kohe ühed lemmikmaiuseid sellest raamatust – mustika-vaarika friand‘id (lk 98). Nagu Angeelika raamatus kirjutab, on need väikesed mandikeeksikesed, millele annab eriliselt hõrgu maitse nn pähklivõi – väikeses kastrulis sulatatud ja pruuniks keedetud või. Ja tal on tuline õigus!
Mustika-vaarika friand‘id
12 tk
75 g jahu
240 g tuhksuhkrut
125 g jahvatatud mandleid (mandlijahu)
240 g munavalgeid, kergelt lahtiklopitult
150 g võid – pruunistatud, kurnatud ja jahutatud
100 g vaarikaid ja mustikaid vm hapusid marju (värskeid või külmutatud)
Sõelu kaussi jahu ja tuhksuhkur. Lisa mandlid, kergelt vispeldatud munavalged ja pruunistatud, jahutatud ning kurnatud või.
Tõsta tainas silikoonist vormidesse (mina kasutasin muffinipanni), täites vormid vaid poolest saadik, ja kata 2 vaarika ja 4 mustikaga.
Küpseta 180kraadises ahjus 25 minutit.
Võin küll heldimusega mõelda ka kõikide nende imeliste küpsetiste peale, mis Angeelika mulle iga pildistamispäeva lõpus kaasa pakkis… Nagu ka nendele 30+ kraadistele päevadele, millest kangetena läbi tulime… Aga kõige eredamana jääb sellest raamatust mulle meelde just see, kui oluline on elus oskus ja julgus teha ja pühenduda jäägitult sellele, mida armastad. Ja anda endast seda tehes alati parim. Nii võib tõesti imesid juhtuda…
Minu südamlik tänu ja kummardus ühe tõelise unistusteprojekti meeskonnale:
Retseptid: Angeelika Kang
Projektijuht: Lia Virkus
Kujundaja: Einike Soosaar
Lood: Tiina Kruus
Fotograaf: Virge Viertek (fotod autorist)
Stilist: Merit Boeijkens (fotod autorist)
***
Kohad, kus saab Angeelika Kangi hõrgutisi maitsta käsi jahuseks tegemata ja koduahju sisse lülitamata:
Katharinethal
Katharinenthal II – makroonikohvik Kadrioru Kunstimuuseumis
More
Cakery Levier
Tore üle hulga aja siit blogist miskit leida. :)
Ootan pikisilmi pühadeks koju Eestisse minekut ning nüüd paistab üks väike nüanss veel olevat, mida oodata – esimesel võimalusel sammud raamatupoodi. Kõhutunne ütleb, et leian sellest kogumikust palju omale meelepäraseid retsepte. Angeelika nimi on üldse üks esimesi, mis mul oma küpsetamishuvi tekkimise ajast meeles on (vahest oma 13-15 aastat tagasi, kes seda enam täpselt teabki…). Võis olla äkki mingi ajakirja (Pere ja Kodu?) retseptilisast – igatahes mäletan end õhukesi vihikuid lappamas ning mõtlemas, et miks peab neid “niisama söökide” retsepte nii palju sinna panema, võiks rohkem küpsetisi olla. :D
Aga need pildid! Mulle nii õudselt meeldib Su stiil – kuidagi puhas ja lihtne ning taust on täpselt selline, mis ütleb: “Vaata toitu!”. Ja siis see toit muidugi näeb ise selline välja, et lööks või hambad arvutiekraani. :) Enne-ja-pärast on ka väga kift lahendus mu arust.
Aitäh, et teed just seda, mida Sa teed, ning ilusat pühadeaega!