Eile San Francisco tänavaid pidi lõunase kohtumispaiga poole jalutades möödusin juhuslikult lillepoest. Peatusin hetkeks ja otsustasin otsa ringi keerata ning sõbrannale pundi ilusaid lilli kaasa haarata. Pood meenutas suurt laoruumi. Kedagi ei paistnud. Jalutasin lõikelillede külmkambri juurde kui ühtäkki ilmus minu ette vanem meesterahvas, kes midagi mu jaki kallal toimetades justkui muuseas küsis: “Ja kuidas ma saan teile täna veel kasulik olla, lisaks selle õie kinnitamisele teie jaki külge?”
Ja nii seisiski mu ees lillepoehärra lahke naeratuse ja rõõmsa flamingomustrilise särgiga, tõstes oma pilgu lillelt ja jäädes mulle vastust oodates sügavalt otsa vaatama. Ma ei olnud õigupoolest jõudnud teda veel korralikult tervitadagi, aga juba oli üks kreemikas gardeeniaõis mul rinnas, mispeale tema rahulolev näoilme vihjas, et minu rõõmu ja üllatuse segune reaktsioon oli märk omakorda temale – võib missiooni täidetuks lugeda. Tänasin teda südamest ja tundsin, kuidas mitte ainult mu suu või nägu, vaid ka kogu keha naeratas.
See lõhn oli lihtsalt uskumatu. Kui ma õhtusele seminarile jõudsin, et mitte öelda hõljusin, astus mulle iga nurga peal ligi inimesi, keda ma kohtasin elus esimest korda. “Kas see on päris lilleõis?” küsis üks registreerimislaua tagant. “Kas see on sul gardeeniaõis seal?” päris teine tualettruumis käsi pestes. “Ma tunnen su gardeeniaõie lõhna juba siit kaugeltki!” hõiskas kes teab juba mitmes erutunult seminarisaalist. Jutustasin neile kõigile loo lillepoehärrast, kellega minu tee oli lõuna ajal ristunud. Kuuldu peale läksid ka nemad justkui õide..jpg)
Väga lahe. Just selline teenindus ja kliendi tähelepanemine kindlustavad selle, et poest lahkutakse hea tujuga ning kindlasti minnakse sinna uuesti ja uuesti.
Väga mõnus.