Lumetorm klaaskuulis ja uue ajakirja Hingele Pai sünd

Üle tüki aja sisestasin täna veebilehitsejasse oma blogi aadressi ja lugesin kokku, et viimase kolme USAs elatud aasta jooksul olen oma blogisse teinud 20 sissekannet. Endale tundub, nagu olnuks vaikus blogis sellel kogemiste-, õppimiste- ja arenguterohkel perioodil sügavamgi. Täna hingan veidi ärevalt sisse ja teen üle pika aja ühe järgmise…

I only went out for a walk, and finally concluded to stay out till sundown, for going out, I found, was really going in. – John Muir

Kolm aastat ja 2 kuud tagasi kolisin Californiasse ootusärevuse ja seiklushimuga. Selle varjus oli kindlasti ka killuke ebamugavustunnet, sest selja taha jäi mõnusalt turvaline ja tuttav keskkond ning suhetevõrgustik, mugavalt stabiilne töö- ja elukorraldus — seal ootas aga lahmakas tükk teadmatust — kõik, mis ees, oli uus. Muidugi olin väga põnevil, et teha tutvust uue riigi, rahva, kultuuri, nende ajaloo, maastiku, looma- ja taimeliikide ning paitava päikesepaistega – kuid üsna pea saabus ka taipamine, et tegelikult olin kolinud teisele poole maakera tutvust tegema iseendaga.

San Franciscost neljatunnise autosõidu raadiusest leiab ookeani vaalade, delfiinide, merisaarmate jt veeolenditega; imelise loodusega rahvuspargid mägede, kivimürakate, ürgmetsade ja põlispuudega; mineraalveeallikad; soolajärve ja kuumaveeallikabasseinidega rikastatud kõrbemaastiku; sügavsinise veega alpijärved; lund ja suusamägesid; eriilmelisi randu mühisevate lainete ja surfilinnakestega… Sellele paigale maamunal on antud. Kamaluga.

Ürgsele ja müstilisele loodusele võlgnengi tagasi vaadates tõenäoliselt tänu selle eest, et ta mind kõige uue, kohanemis- ja vanast lahti rebimisraskuste taustal turvaliselt ikka edasi aitas. Mägedes looklevate matkaradade, ürgmetsas maha vantsitud miilide, uutmoodi taimekeste, imeliste päikesetõusude ja -loojangute vahendusel aitas loodus leida sel muutusterikkal ajal tasakaalu, pakkus kuulumis- ja turvatunnet ning oli toetajaks, et oma sisemistessegi orgudesse järjest sügavamale laskuksin ja seal leiduvat avastada julgeksin.

Ühtäkki leidsin ennast eemal kõigest, mis mind seni oli aktiivselt mõjutanud, oma kütkeis hoidnud ning defineerinud – vanadest suhetest, rollidest, hoiakutest, käitumis- ja mõttemustritest… Rändamine võõrasse keskkonda toob ühest küljest kõik tahumata nurgad, aga ka väga sissetallatud rajad rohkem päevavalgesse, teisest küljest pakub turvalist ja (kriitika)vaba keskkonda, et neid hinnangute, filtrite ja maskideta, nende täies loomulikkuses ja ehtsas olekus vaadelda. Hakkasin nägema, mis vajab minus aktsepteerimist, rohkem arendamist ja aktiivselt tähelepanu ning mis omakorda just lahti laskmist.

Taipasin, et praegune ei olnud mu hinge juba pikemat aega rahuldanud, kuid samal ajal puudus ka täpne ettekujutus, mis on see, mis võiks tulla ja mida ise täpsemalt tahan. Õnneks käis teadmatuse ja sisemise segadusega kaasas ka piisavalt vaba aega, et lõpuks ometi lugeda – süüvida teemadesse, mis mu hinge sügavamalt paelusid, usaldada oma huvisid ja neile lihtsalt järgneda, sest just nii olin 3–4 aastat tagasi leidnud tihnikus ekseldes uue teeotsa.

Kahe aastaga jõudis elukorraldus Räniorus heas mõttes rutiinsesse ja ootuspärasesse rütmi loksuda, aga siis saatus kordus — tuli ettepanek kolida NYCsse. Sisimas küll juba vist mõlemad teadsime rääkimatagi, et Californias enda tulevikku pikas perspektiivis ei näe, kuid nii ootamatult uutest sõpradest, äsja paika loksunud elukorraldusest ja sellega kaasnenud turvatundest taas lahti öelda ning seda kõike taas otsast ehitama hakata… Ja sel korral juba teades, mida see tegelikult tähendas… Kas oleme selleks taas valmis? Seedisime mõtet ja paar kuud hiljem kolisimegi sügisesse New Yorki.

***

Jah, New Yorgis leidub igaühele midagi ja kirjeldused sellest kohast ei ole liialdatud — see eriline energia, huvitavad inimesed, äge džässiskeene, kõik need galeriid, muuseumid, restoranid, raamatuesitlused-vestlusõhtud maailmakuulsate autorite, kunstnike, fotograafidega, katusefarmid ja -aiad, igavene rahvastepaabel, 24/7 ühistranspordisüsteem… aga ka loodusest äralõigatus, pidev taustamüra, mustus, vaesus… On küllus ja on vaesus. Mõlemad poolused on võimendatult intensiivsed.

Kas õppida selle kõigega igapäevaselt elama või seda piisavas koguses kogeda ja seejärel edasi liikuda? Kui San Francisco kliima kohta öeldakse, et ühes päevas võib olla neli aastaaega, siis NYCga on paljudel püsielanikelgi armastan-vihkan suhe. Need tormilised tunded võivad vahelduda ühes päevas sama tihti ja ootamatult nagu SFis ilm. Kui linnakärast saab villand, saab kosutust nädalavahetuse väljasõitudelt loodusesse ja mägistele matkaradadele, armsatesse väikelinnadesse ja farmidesse, kus elu kulgeb hoopis loomulikumas tempos.

Nii väga kui ma seda viimast osa ka ei nautinud, teadsin ka, et suurem osa minu elust toimub siiski väljaspool nädalavahetust ja need olid minu jaoks vaid ajutised kiirlahendused. Minus oli kerkinud jõuliselt esile vajadus vaikuse, rahu ja loodusega loodava püsiühenduse järele – vajasin seda kõike igapäevaselt, et luua ja elada. Ühel hommikul ärkasingi selge taipamisega – õppetunnid ja õppimised, mis mulle Eestist eemalolekuga ette nähtud olid, olin nüüd kätte saanud ja läbi teinud.

Olin San Francisco idufirmade- ja tehnoloogiakesksele mullile tasakaaluks kogenud kunstnike ja teiste loovhingedest kubisevat NYC keskkonda, tutvunud nii paljude toredate, huvitavate ja inspireerivate inimestega, kogenud mõlemas kohas igapäevast töökeskkonda ja elukorraldust, saanud nii siit kui sealt inspiratsiooni ja julgustust; näinud väga eriilmelist loodust ühel ja teisel rannikul; kogenud teise rahva sees elamist, kultuuri, kombeid, näinud nende maailmavaadet… Olin saanud eemal olles vaadata endale sügavamalt otsa, teha endaga sisemiselt tööd. Ning kõige selle kaudu suuremas plaanis taibanud, mis on minu enda jaoks, mis töötab ja mis mitte. Olin õppinud oma sisemist häält paremini kuulama ja nüüd see ütles, et lumetorm klaaskuulis on vaibumas, on aeg liikuda edasi ning tegutseda, minna uuele vastu. Olin valmis, et teha järgmine samm — sel korral suunaga tagasi kodumaale.

Kuigi sellest räägivad paljud, on siiski raske kirjeldada, kuidas kodust eemalolek suudab kiindumust oma kodumaasse võimendada ja süvendada. See rahu, vaikus, looduslähedus, loomulikkus ja puutumatus, mis meil Eestis veel on – milline luksus! Ja milline õnn, et meil üldse on oma armas Eesti, mille poole igatseda, unistada ja tagasi pöörduda. Ahh!

***

Naasmine saab kindlasti olema huvitav! Tunne on tugev ja elev ning ootus suur! Ning üks uudis mul juba on ka, mis on tasahilju küpsenud ja oma aega oodanud – viimased 3–4 kuud olen nokitsenud ühe minu uue ettevõtmise kallal – see on uus ajakiri Hingele Pai, mille esimene number ilmub juba õige pea, märtsis 2017!

Ajakiri Hingele Pai hakkab ilmuma neli korda aastas, on mõnusalt mahukas, südamega tehtud, sisukas ja kvaliteetne nii sisult kui vormilt. See on ehedama ja täisväärtuslikuma elu poole pürgijale mõeldud teadliku elustiili ajakiri. Ja seda kõike reklaamivabalt. Teeme Hingele Pai ajakirja ideeautori ja asutaja Merit Rajuga ning kujundaja Teele Straussiga. Just Meritilt potsataski mu meilile toreda sünkroonsusena kiri oma ideega alustada uut ajakirja – sain tema kirja järgmisel hommikul pärast meie NYCst kodumaale kolimise otsuse langetamist. Ja mida rohkem asja arutasime, seda suurem paistis meie ühisosa ning eesmärk – mõlemad väärtustame sisemist rahu, loomist ja loovuse julget arendamist ja ellurakendamist, armastame kirjutamist ja pildistamist, ilu, lihtsust ja loomulikkust, elu olulistesse teemadesse süüvimist ning kvaliteeti. Soovime, et meie ajakirjast peegelduks rõõm ehedast elust.

Viimased kuud ongi kulgenud tihedas töötuhinas, mina ühel pool, Merit ja Teele teisel pool maakera – kolmekesi ühes suures sünergiapilves, mis on olnud üks tõeliselt hindamatu kogemus omaette! Nüüd aga ongi kätte jõudmas aeg, mil see kõik ei ole vaid unistus ega tühipaljas jutt, vaid varsti ka reaalsus. See on taas põnev aeg, samal ajal ka veidi hirmutav. Aga üldiselt oleme ikka väga rõõmsad, et meie ettevõtmine on soojalt vastu võetud – loodame südamest, et meie unistus hinge paitavast ajakirjast hakkab juba õige pea tegema pai ka teistele inimestele Eesti kodudes!

Loe põhjalikumalt saab lugeda Hingele Pai kohta meie veebilehelt www.hingelepai.ee. Hoia meie ja ajakirja tegemistel pilk peal ka Hingele Pai Facebooki lehe ja Instagrami postituste vahendusel. Vaata kindlasti ka minu ja Meriti videopöördumist Hooandjas – sealt saab juba natukene piiluda ka ajakirja kaante vahele!

• Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
• 100% originaallooming
• Kirjutavad ja teevad kaasa erilised inimesed nagu Hedvig Hanson, Valdur Mikita ja Mari Jürjens tuntumatest. Ja muidugi kirjutame-pildistame-intervjueerime meiegi ohtralt, nii Eestis kui NYCs.
• 132 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist läbi lihtsa ning kauni vormi
• Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
• Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
• Ajakirja aastatellimuse (4 numbrit) hind on 33€ (püsimaksega 2.75€/kuu).

Kui meie idee ajakirjast Hingele Pai sind kõnetas ja soovid meie ettevõtmist toetada ja sellele omalt pooltki hoogu anda, loodame, et leiad Hooandjast endalegi sobiva viisi meie ajakirja esmatrükki toetada ja ajakirja tellimus vormistada – nii oled juba veebruari lõpus kindlasti esimeste seas, kelle koju trükisoe ajakiri jõuab! Kui oled seda juba teinud, meie suurimad tänud!

***

Viimaste aastate seiklused on olnud ütlemata erilised. Ilma nende aastate kogemusteta ei oleks ma see, kes ma täna olen. Ja ma olen selle kõige eest ülimalt tänulik. Eile, neljapäeval oli mu viimane päev NYCs. Täna õhtul olen juba tagasi Eestis, et alustada uut peatükki – nimega Eesti. Jään ootama, milliseid seiklusi see endaga toob.

 

Ajakirja kaanefoto: Ruudu Rahumaru Art