Sinine Tahoe

Möödunud nädalavahetusel võtsime ette 4-tunnise sõidu Tahoe järve äärde. Tahoe on looduslikult imeilusa asukohaga Põhja-Ameerika suurim alpijärv. Seda ümbritsevad mäed, mille vahel peidvad ennast teised pisemad alpijärved. Tahoe vesi on väga puhas, see on ühtlasi ka üks sügavamaid järvi USAs. Veel enne minekut võrdlesin seda meie oma suurima veekoguga – Peipsi-Pihkva järvega. Üllatuseks selgus, et selle pindala on Tahoe omast 7 korda suurem! Konks on aga sügavuses – Peipsi suurim sügavus on ligi 15 m, Tahoel 501 m, veemaht vastavalt 25 km³ ja 150 km³.

Talvehooajal on see tavaliselt väga populaarne sihtkoht talispordi armastajatele – mägedes asuvad erinevad suusakeskused, mööda mägesid jooksevad gondliliinid… Suvel on tegevused koondunud rohkem järvele, kus saab proovida erinevaid veespordialasid (nt ootan juba suvist aega, et paddleboard’iga järvel kulgeda). Sel talvel on Californias aga sademetega väga kehvad lood – novembrist märtsini peaks siin olema vihmaperiood, aga viimase 3 kuu jooksul on meil siin sadanud kolmel päeval ja seegi on öeldud ülespoole ümardades. Ja ka Tahoe ääres on tulnud väga vähe lund.

Meile aga sobiski tegelikult nii hästi, peamiselt kahel põhjusel – esiteks oli algusest peale plaan pigem matkata ja teiseks ei olnud ma lumekettidega sõitmisest just eriti vaimustatud. Eriti mägedes. Matkarada Cascade Falls (veidi üle 3 km üks ots) ei olnud raske, aga see-eest tõeliselt kaunite vaadetega Cascade järvele, lumistele mägedele, Tahoele. Emerald Bay ja selle keskel asuv saar Fannette (esimesel fotol) on üks kuulsamaid vaateid Tahoe ääres. Kaldusime algsest plaanist – 15 km pika matkaga Mount Tallac vallutada – kõrvale (peamiselt jäise matkaraja tõttu – otsustasime selle siiski suviseks matkaks jätta) ja läksime hoopis tervele järvele tiiru peale tegema.

Kahetsema ei pidanud – avastasime erinevaid randu ja vaateid, vahele lühemad matkad. Päevased rännakud looduses olid täpselt nagu Eesti kevad –  lumekuhilad olid veel metsa all, aga päike juba soojendas, linnud laulsid ja ojad vulisesid. Hommikul ärgates ja järve äärde päikesetõusu vaatama minnes oli väljas mõnus karge õhk ja -10 °C. Liivgi oli härmas ja tundus astudes kergelt krõbe. Veider oli mõelda, et oleme endiselt Californias!? Hommikusöök ehtsas diner‘is tõi aga reaalsusesse tagasi – kohvitassid, mis täitusid nagu filmilinal – iga kord, mil teenindaja mööda tuhises – ja pontsakad hapupiimapannkoogid banaani, mandlite, vahtrasiirupi ja võiga.

Kas oled Tahoe ääres käinud? Mida seal teinud oled ja kuidas muljed?