Kui uskuda kirjastuste sõnu, olla eestlased tõeline koogi- ja küpsetamisrahvas. Sest kõige paremini kaubaks minevad kokaraamatud olla just nendel teemadel. Millegipärast meie väike pere selles osas väga eeskujulik just ei ole. Kui magusaisu tuleb, siis pigem mõne mõnusa magustoidu järele. Nii ongi näiteks Elari šedööver klassikaline brüleekreem, mida ta teeb küll väga hästi, aga mitte väga tihti – pigem külalistele või pidupäevadeks. Minu rida on jällegi rohkem igapäevased ja lihtsad marja- ja puuviljakrõbedikud ning erinevate plaadimaiuste (nt võlu- ja Nanaimo ruutude) ja koduste (liba)jäätiste tegemine. Ühesõnaga rohkem sellised kõik-komponendid-kaussi-kokku-ja-valmis magustoidud.
Üks enam-vähem sinna samasse kategooriasse kuuluv magustoit on meie menüüsse viimasel ajal eriti tihti sattuma hakanud – klassikaline itaalia magustoit panna cotta ehk lihtsustatult öeldult kuumutatud ja seejärel tarretatud kooremagustoit. Tavaliselt tehakse panna cotta‘t koorest ja piimast, aga lisaks klassikale olen katsetanud ka nt mandlipiimaga ja keefiriga. Ja just viimase retspeti ma siin jagangi.
Tuleb tunnistada, et tarretatud magustoitudega on mul maast madalast olnud eriline suhe – tarretisepulbrist mandariiniviilude ja külmutatud sõstardega kaunistatud tarretisekausid olid siis meie peres täielikult minu spetsialiteet. Panna cotta valmistamine nõuab küll veidi ka želatiiniga mängimist, aga tegelikult ei ole see pooltki nii hirmus, kui näiteks mulle endale alguses tundus. Lemmik on see magustoit kolmel lihtsal põhjusel: valmistamine on lihtne ja võtab väga vähe aega (kuigi magustoidu tahenemiseks külmas tuleb varuda siiski mõned tunnid, on oma kätega tegemist maksimaalselt 15-20 minuti jagu); magustoidu saab külalistele eelneval õhtul valmis teha ja see maitseb lihtsalt väga hästi!
Keefir annab sellele vanale heale maiusele juurde veidi robustsema tekstuuri ja kerge hapuka maitse.
Keefiri panna cotta
4-le
400 ml rõõska koort (35%)
200 ml keefiri
4 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
1 tl vanillikaunapastat (või vanilliekstrakti)
7 g ehk u 2 tl želatiinipulbrit (kui kasutad lehtželatiini, võta u 4 lehte ja toimi lähtuvalt pakendil olevast õpetusest)
granaatõunaseemneid, vaarikatoormoosi või midagi muud hapukat (serveerimiseks)
Võta väike kuumakindel kauss ja pane sinna 3 sl vett. Puista žaletiinipulber ühtlase kihina vee pinnale. Kui näed, et kuskilt jääb pulber kuivaks, tilguta kuivale laigule paar tilka vett. Jäta 5-10 minutiks paisuma. Pane potti koor, suhkur, sool ja kuumuta segades, kuni suhkur on sulanud (umbes 75 kraadini), aga ära keema lase! Tõsta kõrvale ja jäta jahtuma.
Serveeri hapukate granaatõunaseemnetega vm hapuka marja või moosiga.
See keefiri panna cotta retsept ilmus koos teiste minu fotode ja varakevadiste retseptidega ajakirjas Minu Aed, mille kallal olen siin Californias olles nokitsenud. Mul endal ei ole veel õnnestunud küll ajakirja näha, aga see peaks olema sellest nädalast müügil ja loodetavasti pakub rohenäppudele ka põnevat lugemist-vaatamist!
Panen siia paar fotot veel, mida selle ajakirja toiduplokist leida võib. Teemadeks on kerged tervislikud kodused toidud (salatid, supp, mahedik…), kaudselt lihavõtted (ei saa üle ega ümber munadest ja sellest, mida kõikide nende koksitud munadega pärast teha) ja väike pala ka nn köögiaiandusest – idudest ja idandamisest. Head maiustamist, ajakirja lugemist ja mõnusat kevadist nokitsemist nii kööki kui aeda!
lovely shots, Tassike! Especially panna cotta ones.
Thanks, Egle! Love panna cotta! :)
Õhtust! Sattusin siia jälle “jalutama” ja meenus, et tahtsin juba mõnda aega tagasi ka siia ära mainida, et need panna cotta’d said järele proovitud – väga edukalt! Nii hea oli – no nii hea, et viimseid milliampse pidi ikka sihikindlalt kokku riisuma. Muidu poleks süda rahule jäänud.