Jumalaküünal ja ööliblikas

Kitsal ja kurvilisel mäenõlval järjest kõrgemale ja ühtlasi ka tihedamasse udusse vurades märkasin meie pea kohal kõrget helekollaste kellukeste moodi õitekobaraga tutsakat. See meenutas paksu udu sees hiiglaslikku tõrvikut, mis meid justkui õigel kursil hoidis. Juba siis teadsin, et selle taimega ei olnud ma veel kohtunud.

See oli üks eriline päev, tavapärase päikeselise ja kuiva California kohta – õhus oli täna värskust! Niiske, isegi rõske õhk, mida tahad automaatselt kopsud sügavalt täis tõmmata, sest on tunne, nagu see teeks seestpoolt pai. Mäenõlvalt alla udupiirile vaadates tundusid põõsatupsudki täna eriliselt lopsakad ja rohetavad, hoopis vastupidiselt kuldpruunidele sametikarva mäenõlvadele, mida südasuvisel ajal olin siin harjunud nägema.

Otsustasime lasta udusel laupäeval dikteerida, ning lihtsalt kaasa kulgeda. Udu juhatas meid Santa Monica mägedesse, kus sattusime lõpuks juhuslikult ühe matkaraja peale ning otsustasime vaadata, kuhu see meid viib. Mitte väga palju hiljem jõudismegi tiheda salveipõõsastiku vahel kulgevat kitsast rada pidi kurvini, kus tervitas meid juba trobikond eelnevalt tuttavaks saanud tõrvikuid.

Peade kohal üle mägede tuhisev uduloor ning hiiglaslikud helekollased tõrvikud olid justkui maagilisest muinasjutumetsast välja karanud – või õigemini olime ise sattunud tõelisele võlumaale, tundes, kuidas korraga miniatuurseteks muinasjututegelasteks muundusime.

Alles paar õhtut hiljem õnnestus mul tuvastada, et meil oli au kohtuda kiirekasvulise jumalaküünlaga (lad k hesperoyucca whipplei), ühe California lõunaosa põlistaimega, mida siinsed põlisrahvad on juba aastasadu oma igapäeva elus väga mitmel moel kasutada osanud. Näiteks toiduks tarvitati noori õisi nii toorelt kui keedetult – need pidavat maitsema magusalt ja pähkliselt. Samuti tarvitati ka taime vilju ning seemneid röstiti ja jahvatati ka jahuks. Söödav on ka õie vars, mis on keskelt õõnes, täis vett, sisaldades ka palju suhkrut. Juurtes leidub aga ohtralt saponiini, mis suures koguses võib olla inimesele toksiline, mistõttu olla mõned indiaanihõimud valmistanud sellest muuseas ka mürginooli, näiteks chumashi hõim kasutas aga juurt tampides sealt eraldunud ekstrakti peamiselt loodusliku pesuvahendina juustele ja kehale, ravides sellega ka kõõma, juuste väljalangemist ja mitmeid nahahaigusi. Vastupidavatest lehtedest punuti aga sandaale, korve, lehtede tugevaid kiude kasutati kalastamiseks ja neist valmistati köit, kangast ning lehtede teravaid otsi kasutati õmblemisel nõeltena.

Oma üleva nime on taim saanud oma küünlaleeki meenutava hiiglasliku õisiku järgi – inglise keeles kutsutaksegi teda Meie Issanda küünlaks (Our Lord’s candle, ka chaparral yucca). Mida põhjalikumalt ma selle põneva avastatud taime loosse kaevusin, seda sügavamale enda lummusesse see imetabane looduse looming ming haaras. Oma eestikeelse nime esimese osa poolest on see taim ära märgitud ka Guinnessi rekordite raamatus kui kõige kiiremini kasvav õistaim – rekordi omanikul, isendil 1978. aastast mõõdeti Inglismaal 14 päeva peale kasvu 4 meetrit ehk ligi 30 cm päevas. Kuid see oli kiirusrekord, sõltuvalt taimest ja soodsatest keskkonnatingimustest, võib tema õievars kasvada kuni 6 meetri kõrguseks.

Lisaks tabavale jumaliku küünla kujundile käib temaga kaasas veel hüüdnimesid, nagu Hispaania tääk (Spanish bayonet), mille nimi tuleneb taime maapinnal kasvavast rosetist, mille moodustavad sajad igavesti sitked rohekas-hallid lehed, mille otstes nõelterav pruunikas astel. Kuivpruuni maapinna ja maastiku taustal on viimast lihtne mitte märgata ja eneselegi ootamatult nõelata saada.

Just neid lehekodarikke Santa Monica mägede maastikul alguses kohtasimegi, ilma igasuguse vihjeta, et tegu on sama taimega, mille üksikuid tõrvikulaadseid õisi olime mägitee ääres varem imetlenud. Alles tiheda põõsastiku vahel kulgeval matkarajal ühtäkki õitsevate tõrvikute pereni jõudes taipasime, et neid taimi on siin tihedas põõsastikus kõikjal, kuid enamus neist ilmselt alles loovad oma küünlaid. Hiljem selgus täpsustus, et see võib võtta sõltuvalt taimest 5-20 aastat(!), kasvatades endale varre ja õie just täpselt siis, kui taim on õitsemiseks tõeliselt küps. Arvatakse, et mida kauem taim küpseb, seda võimsam saab olema tema õis ja õitseng. Imeline! Kuid olles lummatud jumalaküünlast nii väljas udustel mäenõlvadel kulgedes kui ka hiljem kodus uurimistööd tehes, hakkas paralleelselt hargnema minu mõtetes üks teine ja justkui veidi maisem liin.

—

Maailm meie ümber on muutunud üha kiiremaks, koos sellega on kasvanud ka kärsitus. Saada ja saavutada, kõike ja kohe praegu või vähemalt mida rohkem ja mida kiiremini, seda parem. Ja vahel tundub, et asja sisu, mida saada või saavutada, iseenesest ei omagi enam suurt tähtsust. Tabangi end hirmutavalt mõttelt, et kas see ongi juba uus norm? See võib kehtida ja end õigustada ehk mõne väikse grupi inimeste puhul, kuid muutudes kollektiivseks normiks tundub see triivivat üha kaugemale mõttest, mis justkui võiks olla inimkonna põlisem tarkus – tark ei torma. Et kõik juhtub just siis, kui tingimused on soodsad, kui aeg on selleks küps.

Ehk siin on puntki A ja punkti B vahel olulisel kohal ka sinna jõudmise protsess ja progress. Siinkohal ei pea ma silmas seda, et asjad peaksid justkui ise juhtuma, sõltumata inimesest endast, vaid seda, et kui valida mängimiseks teised reeglid, kui võiduks ei peetaks pelgalt enam seda, kui keegi kiiresti sihtpunkti pärale jõuab, vaid vähemalt samaväärsena hinnataks seda, kuivõrd sisukalt ja oskuslikult iseenda potentsiaali rakendades ta seda teeb. See aga tähendaks tähelepanu pööramist hoopis teisele muutujale võrrandis. Sarnaselt tetrise mängule, alustades mängu esmakordselt kohe kõige kiiremalt tasemelt, on kiire põrumine üsna kindlalt ette määratud, kui just üksikud reeglit kinnitavad imelapsed välja arvata. Samas on iga inimene võimeline sellele kiirele tasemele jõudma, liikudes sinna järk-järgult, alustades aeglasematest tasanditest ja andes harjutamiseks aega. Kui aga aeglasemad mängutasemed üleüldse mängust eemaldatakse ja kehtestatakse uued mängureeglid – võitja on see, kes suudab kohe kõige kiiremal tasemel kõige kauem vastu pidada -, tekitab see tõenäoliselt suures enamuses tunnet, et see mäng ei ole neile, vaid ainult üksikute väljavalitute jaoks, kuna nad ju põrusid valusalt juba esimesel katsel. Inimene tahab loomupäraselt vältida haiget saamist, mistõttu on mängimisest loobumine selleks kõige efektiivsem vahend. See olukord loob aga ideaalse pinnase, et vohada saaksid tunded mitte piisavaks olemisest ja iseendasse mitte uskumine. Mängureeglid ei soosi neid, kes mängu kohe läbi ei hammusta.

Kui aga minna vanade reeglite juurde tagasi, selgub, et igaühes eksisteerib potentsiaal võita ehk õitseda, juhul kui muutuja nimega kiirus on võrrandist eemaldatud. Kiirus või aeg ei seo endaga võrrandis ainult ebakindlust ja iseendasse mitte uskumist, vaid seab ka piirangud loovusele (mis nõuab aega, pühendumist ja vahel ka nn tühja ruumi tekkimist, logelemist) ja võimesse üksteisest hoolida (mis nõuab mitte konkureerimist vaid üksteise toetamist). Kas selle võrrandi ümberkirjutamine võiks pakkuda laiemas mõttes vabanemist ja lahendusi?

Alles hiljuti pidin tegema oma elus ühe sisemise suure otsuse ja olles seda vaaginud juba nädalaid nii ühest kui teisest nurgast, jõudis minuni ühtäkki mõte sellest samast kärsitusest, mis meie ümber valitseb ja võimutseb. Vaatasin oma valikutele uuesti otsa ja jätsin kõrvale kõik argumendid, mis põhinesid minu kärsitusel. Ühtäkki loksus kogu pilt justkui nipsust paika ja ma teadsin, milline on õige valik. Vahest ongi hea, kui kõik ei juhtu kohe, isegi kui seda väga tahaksid või kui on tunne, et nüüd norm justkui dikteerib, mis millal juhtuma peaks. Kui ühiskond meie ümber aktsepteeriks rohkem kiiresti ja kaugele meetodi kõrval ka pikaldasemat ja võib-olla käänulisemat katsetamist (sh põrumist) sisaldavat teekonda, süvenemist, pühendumist ja selleks aja võtmist, siis kas see aitaks seda võrrandit vähehaaval muuta?

Inglise keeles kasutatakse tabavalt väljendit late bloomers ehk hilised õitsejad inimeste kohta, kes puhkevad õide ehk avastavad oma tõelise kutsumuse alles oma hilisemas elus.

“For example, we sometimes think of late bloomers as late starters. They don’t realize they’re good at something until they’re fifty, so of course they achieve late in life. But that’s not quite right. Cézanne was painting almost as early as Picasso was. We also sometimes think of them as artists who are discovered late; the world is just slow to appreciate their gifts. In both cases, the assumption is that the prodigy and the late bloomer are fundamentally the same, and that late blooming is simply genius under conditions of market failure. What Galenson’s argument suggests is something else—that late bloomers bloom late because they simply aren’t much good until late in their careers.”

–

“Näiteks, me tihti mõtleme hilistest õitsejatest kui hilistest alustajatest. Nad ei taipa, et nad on millesti andekad enne kui on viiskümmend, niisiis saavutavad nad edu tõesti alles hilisemas elus. Kuid see ei ole päris täpne. Cézanne maalis juba peaaegu sama noorelt kui Picasso. Samuti mõtleme vahel neist kui kunstnikest, kes on avastatud hilja; maailm on lihtsalt liiga aeglane, et nende andeid hinnata. Mõlemal puhul eeldame, et imelaps ja hiline õitseja on fundamentaalselt sarnased, ning et hiline õitseja on lihtsalt geenius, kellele ei olnud vastavat turgu. Galensoni argument ütleb aga hoopis muud – et hilised õitsejad õitsevad hilja, sest nad lihtsalt ei olegi nii head, enne kui alles hiljem oma karjääris.”

Nii nagu võeti kokku ka tsiteeritud artikliski, ei ole hiliste õitsejate geniaalsus (julgen siin selle samastada inimese õitsenguga ehk sellega, kui ta saab end teostada olles kooskõlas oma loomupärase olemuse ja laiema eesmärgiga elus) mitte midagi esoteerilist, vaid lihtsalt miski, mis ajapikku kiht kihi haaval näiteks 20 aastat tehtud töö tulemusena päevavalgele koorub. Mõni on juba väga noorena oma kutsumusest teadlik, kuid enamus vajab selle lahti riietamiseks rohkem aega. Et selleni jõuda, on vaja tahet ja huvi otsida, ebamäärast või alateadlikku ideed, mille poole intuitsioonist püüelda, usku iseendasse ja aega. Ja võimalik, et midagi veel. Kui aga norm väärtustab vaid eksimatust ja kõik käib kiiruse peale, on lihtne see suurest valust niigi värisevasse kätte haaratud peen portselantass veel ka põrandale kildudeks pillata. Ja pigem üldse mitte proovidagi.

Kui palju aega, sõltub inimesest. Valemit, mis kõigi peal töötaks ei ole olemas, kuid ma usun, et absoluutselt kindlasti eksisteerib igaühes meist potentsiaal õitseda! Nagu järeldati ka late bloomer’ite kohta viidatud New Yorkeri artiklis, sõltub nende punkti B jõudmine ehk õitseng väga palju ka teistest inimestest nende ümber – me igaüks saame valida, kas nende otsinguid pimesi toetada ja julgustada või hoopis nende niigi vaevu kostev sisemine hääl ja õhkõrn usk iseendasse ühe liigutusega purustada.

—

Huvitaval kombel ei ole aga isegi nii üleva nimega taim nagu jumalaküünal nii eriline, et suudaks vaid iseendale toetudes õitseda, elada, olla jätkusuutlik. Ta võib-olla kasvutingimuste suhtes väga paindlik, kuid tema võime jätkata elu taandub vaid ühele pisikesele aga määrava tähtusega ööliblikale –  yucca koile (ingl k yucca moth), kes öö varjus jumalaküünla õisi erilisel kombel tolmeldada aitab ning nii ööd Santa Monica mägedes sõna otseses mõttes magusamaks muudab.

Yucca koi muneb oma munad teadlikult jumalaküünla õiesügavusse, sulgedes pisikese avause hiljem teiselt jumalaküünlalt korjatud õietolmupallikesega. Just nõnda spetsiifiliselt tegutsedes aitab ta kaasa selle taime risttolmlemisele, sest teiste putukate pealiskaudsetest kiirvisiitidest sellele taimele ellujäämiseks lihtsalt ei piisa. Tänu sellele ööliblikale valmivad taimel viljad ja elujõulised seemned, andes võimaluse jumalaküünlale oma sugu edasi viia, sest jumalaküünla esimene õitsemine, olgu sees siis mõne aasta või paari aastakümne vanuselt, jääb tema ainsaks.

Milline võiks olla maailm meie ümber, kui valiksime teadlikult vajutada korraks pidurit ja anda endale ja teistele rohkem aega. Kui valiksime uskuda iseendasse ja usaldada oma sisetunnet, isegi kui pole garantiisid. Uskuda samamoodi teistesse ja neid toetada, isegi kui pole garantiisid. Iga jumalaküünal on loodud ühel päeval õitsema, võtku see siis pikalt tahes. Õitsemine loob võimaluse uueks eluks ja mitte kunagi ei või ette teada, kes teine veel sellest ärgata võib. Sest samamoodi nagu jumalaküünal vajab oma liigi jätkamiseks ööliblikat, ei saa sündida ka ilma jumalaküünla õiteta uusi ööliblikaid.