Mõtte peale, kuidas oleks kuuma õhupalliga lennata, poeb Maalt vaadates – tahad või ei taha – sisse ärevus. Ja siis kerge kõhedustunne. Lennelda kangatüki külge köitega kinnitatud korvis, võimaluseta roolida ning teadmiseta, kust kuhu täna tuul puhub. Või veel vähem, kus ja missugune saab olema lennu lõpp-punkt.
Seista korvis, lõõmavad propaanpõletid pea kohal viimaseid tuure kogumas. Iga sekund on start, kindla jalgealuse maha jätmine. Sees on ärevus, käed klammerdunud korvireelingu külge. Tõus. Ja juba paari sekundi pärast ongi toimunud metamorfoos, on vaikus. Vaikus väljas – tuul kannab palli ja reisijaid endaga samas tempos – ja sees – enesele õieti teadvustamatagi on ühtäkki kõik rahulik ja üdini loomulik. Teadmatusest uue ja hirmust kontrollimatu vastu sai avaliolek ja kulgemine, täis usaldust ja ootusärevust.
Õhupallilt on palju õppida.
.jpg)
12. august 2015, 6:47 hommikul, Napa oru kohal.
