Selgus, et maasikate, vaarikate, mustsõstarde, mustikate sahtlis haigutab sügavkülmikus ammu juba tühjus (värkset kraami kohe ei jõua ega jõua ära oodata!). Vaid poolik tilli- ja petersellikarp krõbisevad alumisel korrusel. Üks sahtel on aga endiselt poolpunnis – ja seal on seened, seened ja veel kord seened. Täpsemalt kitsemamplid ja männiriisikad.
Möödunud aasta sügis nendega just kitsi ei olnud, nii et ka meie pere kõik generatsioonid käisid erinevates Eestimaa metsatukkades kaua oodatud saadusi korjamas ja hiljem telefoneerisid võidu, kes, kust ja kui palju sai – see on vist eestlaste omamoodi rahvusspordiala :) Mäletan, et männiriisikaid saime Kuusalu kandist, kuhu olekski võinud neid korjama jääda (täiesti umbropsu tehtud esimesest peatusest saime isu täis). Õnneks olen ma piisavalt laisk, et mitte terve päeva seeni metsaprahist pintsliga puhastada, nii et ahvatlus “mets tühjaks korjata” ei olnudki nii suur.
Nüüd aga täiendasid riisikad oma sügisel läbitud Kuusalu-Tallinn reisuteekonda liinil sügavkülmik-kauss-rukkileib. Üks nii mõnusalt lihtne ja soolane õhtuamps, eriti kui seened on omast käest võtta ja vajavad maitsvat realiseerimist.
Seenesalat:
u 2 tassitäit metsaseeni (mul olid männiriisikad)
1 punane sibul
50 g suitsutatud sea välisfileed
100 g musti oliive (kivideta)
rohelist sibulat
soola-pipart
1/4 sidruni mahla
hapukoort
Haki oliivid, liha ja seened mitte väga väikesteks tükkideks (kui seeni ei ole varem nii nt juba sügavkülma pandud). Punane sibul haki hästi peeneks, roheline sibul lõika kääridega samuti väikesteks tükkideks (noaga lõikamine nüsib sibula minu meelest kuidagi mahlast tühjaks ja sibul närtsib kiiresti ka ära). Jäta veidi rohelist sibulat võileiva peale raputamiseks. Pane kõik tükeldatud ained ühte kaussi, maitsesta soola-pipra ja sidrunimahlaga ning sega kõik läbi. Hapukoor lisa kõige lõpus ja vähehaaval, kuni tekib soovitud konsistents. Serveeri rukkileivaga ja kaunista värske rohelise sibulaga!
Oi kus tuli isu peale! Tõstsin seened köögilauale sulama. Eks näis mis ma oma seeneleivale hommikul peale panen, liha jätan kindlasti välja aga sibul, hapukoor ja maitsetaimed kindlad seltsilised. Tänan, et meenutasid, oma seened olen täitsa ära unustanud, talvel on ikka Sfääris metsaseene salatit käidud söömas.
Väga kergendav kuulda, et ma pole ainuke, kellel need veel sahtlis seisavad! :P Ja loomulikult võib salatisse pista kõike seda, mis endale meeldib ja parajasti käepärast on. Mõnusat hommikusööki sulle, Kerli! :)
Ilus nuga! Kus kohast see pärineb?
See (ja teine samasugune nuga) kuulus mu vanaemale, Solingeni toodetud. Solingen alustas oma äri Saksamaal juba 19. sajandi lõpus, nii et võib olla ka sealt see, et siiani on need väga hea teraga noad :)
Ah et Solingeni nuga! See teeb veel rohkem kadedaks! :) Usun, et siiamaani töötab.
Täiesti ausalt – mul hakkas suu vett jooksma :)
Kusjuures kaudselt võib selles postituses süüdistada sinu tapenadet, Mari-Liis! ;)
Ei usu, et minu tapenadet…ma ei tea, mis see ongi :)Võib olla mõnest minu seenepildist hoopis?
Ma pean hakkama mingit end täpsustavat nime siin kommentaariumis kasutama ;)
Hahahaaa :D Naersin kohe kõva häälega, kui aru sain, et hoopis Mariliisimaa Mari-Liis. Tõesti, pange omavahel need asjad ikka paika.
Pean eelkõnelejatega ühinema, suu jookseb vett! Ahh, kuidas tahaks seenesalatit peenleivaga…
Seenetapenade!Väga isuäratav.
Las jääda segadus Mari-Liisidega, kunagi ei või teada, kes täpselt mida ütles:)
Mari-siitnurgastjasealtnurgast-Liis
Mari-Liisidega saab viimasel ajal tõesti kõvasti nalja. Ma just mõne aja eest väitsin ühele teisele Mari-Liisile, et ta peagi Brüsselisse sõidab! Mari-Liis ise ei teadnud asjast midagi :)
Juc, mina oleks küll selle I Mari-Liisi asemel oodanud mõnd reisipaketti üllatuseks ;) Ja kui selgub siis, et midagi sellist ei tulegi, oleks kindlasti suurejoonelise solvumise maha pidanud. Ehh.. siis ei oleks vist enam nii kergelt pääsenud, kui praegu.. Ihih :)
Ja tegelikult üldse, mida rohkem Mari-Liise ühes kommentaariumis, seda põnevab :)