Ma ei tea, kuidas on lood teistega, aga minul on üks selline alateadlik komme – külla minnes leian ma varem või hiljem ennast ninapidi raamaturiiulis tuhnimas. Tegelikult ei ole ma üldse väga suur lugeja. Selle tõestuseks meenub kohe, kuidas ma kooli ajal “Kevadet” varajaste hommikutundideni köögilaua taga lugesin, ise vahepeal suigatades ja lugu unes edasi “lugedes”. Ajaliselt võis see küll jätta mulje kui suurest lugejast, aga lehekülgedes… mitte eriti. ;)
Sellegipoolest meeldib mulle nende riiulite sisu uurida. Ei teagi, mis on suurem stiimul, kas võimalus leida endale mõni hää lugemisidee või see “salajane” luba väheke pererahva sisse piiluda… Kui keegi võõras mu raamaturiiuleid vähekenegi uurida viitsiks, saaks ta päris kiiresti mingi pildi silme ette – erinevad teatmikud keel(t)est, fotograafiast, raamatud psühholoogiast ja enda sisse vaatamisest, vaid mõni üksik juturaamat (ja needki on kas vanaemast või vanatädist mälestuseks jäänud) ja loomulikult eraldi riiul koka- ja muude toiduga seonduvate raamatute jaoks. Päris kõik sellega muidugi öeldud ei ole, aga üsna hea läbilõige ühest elust küll.
Nii samuti võtsin ma aja et üle tüki aja oma ema raamaturiiulis tuhnida. Leidsin sealt Aive Luigela üsna värske “Tervise kokaraamatu”. Olin seda varem juba lehitsenud, aga lugemiseni ei olnud veel jõudnud. Üks hetk, kui olin muffinid ahju pistnud ja jäi üle u 15 min oodata, siis tegin sellega algust. Üsna kohe leidsin ühe tervisliku toitumise rea, mis mõtte automaatselt pikema pausi peale pani: “Nii polegi küsimus ainult elule aastate lisamises, vaid aastatele elu lisamises.” Väga õige, kas pole. Tundub, et see ununeb vahepeal lihtsalt ära…
Ja kuigi väljas ei ole veel just liiga palav suvi, siis alati, kui olen siin, Pärnus, tuleb isu selliste mõnusate suvilatoitude järele (suvilatoit minu mõistest – tuled aiast, teed ruttu valmis, sööd, lähed aeda toimetama tagasi). Kasvuhoones on suured redisepuhmad, peenras vohamas murulauk ja meliss… puuduski vaid see, et ma Luigela raamatus külma supi pildi otsa komistaksin. Sealt ta sündis, küll väheke teisel kujul. Lisaks palavale suvepäevale sobib see supp (vähemalt meie peres) ideaalselt ka ühe pikema saunaõhtu kõrvale. :)
Okroška ehk külm keefirisupp (4-le):
1 l keefiri
3 keedetud muna
8 redist
6 kirsstomatit (või 3 keskmist)
200 g suitsutatud kalkunifileed (võib asendada mistahes vorsti-lihaga)
1 pikk kurk (või 2 väikest)
1 küüslauguküüs, pressitult
3 sl hakitud tilli
2 sl hakitud melissi
2 sl hakitud murulauku
soola
suhkrut
Tükelda redised ja tomatid veeranditeks, kurk, liha ja muna ribadeks (jäta 1 muna hiljem sektoritena kaunistamiseks). Pane kõik komponendid peale keefiri kaussi, maitsesta soola ja suhkruga ning sega. Vala keefir peale, sega ja lase külmkapis veidi maitsestuda. Võta välja ja maitse, kas on vaja veel soola, tilli või muud oma maitse järgi lisada.
Nüüd jääb kordusürituseks üle ainult oodata aega, mil ka kurki ja tomatit oma aiast saaks! :)
Mina samuti külla minekul asun kohe silmadega raamaturiiuleid otsima. Või kui raamaturiiuleid ei ole, siis raamatuvirn põrnadal või kapi peal teeb mind samuti rõõmsaks. Nii on võibolla väiklane :) inimeste kohta hinnangut anda, aga kui kellelegi esimest korda külla lähen, siis nähes seal raamaturiiulit või vähemasti raamatut kapil või lahti võetuna kohvilaual või hoopis pooleli olevana selg üles poole öökapil, annab see koduomanikule “plusspunkte” juurde. Raamatute puudumine valmistab aga veidi pettumust ja kaldun tegema võibolla ennatlikke otsuseid inimese kohta. Loodan, et poolanonüümselt siin esimest korda enda kiiksu avaldades leian ehk mõttekaaslasi. :)
Samas on oluline ka see, MIS raamatut inimesel on. See määrab palju…
Samas teeb seda ka nende puudumine.
Nora, olen suga täiesti nõus, et päris lõplikku hinnangut inimesele ei tasu ainult selle järgi ikka anda, aga minu jaoks ongi see väga lahe ja huvitav uurimine-mõtlemine, niidiotste kokkuviimine!
Aga räägi, kuidas su herned kasvama läksid? ;)
Herned läksid väga hästi – siiani saan veel võileivale panna. Ja see üks sort (mitte see kaputsiini munkade oma) õnnistas mind valgete õitega – nii ilusad!
Ja salvei osas – võtan kõik sõnad tagasi – mul on nii armas väike põõsas! Eks pidigi kannatlikult ootama :) Ja paprika panin poest ostetud paprika seemnest kasvama. See on juba minu arvates hiiglaslik! :)
Oh, väga äge! :) Ma katsetan neid punaseid herneid nüüd ka peenras, eks paista, mis välja tulem.
Ja mul ka üks tuttav pani oma paprikad poe paprika seemnest ja on ka superilusad taimed, nii et ma täitsa usun :) Mul ka salvei, veel suhteliselt väike, aga armas ja väga visa :) Õues on õnneks eelmisest aastat ikka puhmas ellu jäänud, nii et sealt saab suuremaid lehti (lemmik on sellest teha leiva peale määrdevõiet).
Oi kuidas mulle maitseb kuuma suvega külm okroška. SUperilusad pildid, nendel on suvi juba küll täies hoos koos kõigi oma värvidega!
Päike ja värvid on küll juba täitsa olemas, aga kuri tuul on see, mis suvetunde ära viib! :P Aitäh, Juc!
Müstika! Täna korra Stockmanni 5. korruselt läbi joostes jäi silma kellegi taldrikutäis, kus oli külm peedisupp. Minu üks igasuvine lemmik. Tundsin just seda vaadates, et nüüd on tõesti külmsupi hooaeg jälle käes. Ja kui kodus arvuti avasin, siis oli sealt vastu vaatamas… külm keefirisupp :) Mis annab kinnitust, et okroškade, keefirisuppide ja gazpachode aeg on taas jälle käes.
Pildid taaskord väga kaunid ja raamaturiiulite uudistaja olen minagi. Endal ka kogu aeg see häda, et raamaturiiulid täituvad ebanormaalse kiirusega ja enam ei ole kodus ei uksetaguseid ega vabasid seinu, kuhu oma raamatutega kolida :)
Jah, ma naudin ka 100% raamatupoodides käimist – võingi sinna jääda. Ja enamasti ma ostan endale raamatuid (sest nagu öeldud, väga suur lugeja ma ei ole, aga kui on väärt raamat, siis peab olemas olema). Sinnamaani on kõik hästi, aga kui peaks kolima hakkama, siis lähen hulluks, et miks neid nii palju peab olema :D
Külmad supid on tõelised suvekuulutajad ja okroška ka minu lemmik. Appi, aga minu raamatud on enamasti kapis uste taga, loodetavasti ei ole mu külalised teinud ennatlike järeldusi:)
Hahaaa.. :D jäta järgmine kord katsetuseks kapiuks paokile. Vaata, mis juhtub! ;)
See blogijate alateadvus! Just eile mõtlesin, et täitsa okroška tunne on juba:) Piret, hea, et ma teil käinud ei ole, muidu veel revideeriksin tõsiselt oma arvamust sinust:D
On jah, nüüd ootan kannatamatult juba seda, et saaks kõik asjad peale keefiri ja muna kasvuhoonest või peenra pealt noppida. Täielik luksus see aiaga elamine :)
Et ma ise loen palju, siis on mul ka komme raamaturiiulitesse kiigata, mis tingimata ei pruugi hea komme olla :P sest eks selle põhjal kipub ikka mingi (eel)arvamus tekkima, kui palju ja milliseid raamatuid ma näen. Sama lugu on CD-dega (mille põhjal võib-olla praegu enam ei saagi mingeid järeldusi teha, sest paljud inimesed hoiavad oma muusikat ainult arvutis). Aga nii hull see asi muidugi ei ole, et inimeste üle ainult selle põhjal otsustama hakkaks :D
Jah, tänapäeval läheb ju raamatutega ka aina “kahtlasemaks”, sest füüsiliste raamatute asemel on ju e-raamatud, audioraamatud jne. ;)
Ma loodan, et kellelgi ei tekkinud nüüd valearusaama nagu teeksin otsuseid inimeste kohta ainult nende raamatute, mitte inimese enda sõnade, tegude jm alusel :)
minule keefirisupid maitsevad ja seda pilti oli ka väga ilus vaadata :)