Ta on itaallane. Ta ei löö ennast läikima ainult hommikuti, vaid ka pärast väsitavat tööpäeva. Tööd teeb siis, kui selleks parajasti isu tuleb ja ainult selleks, et juba paari tunni pärast midagi head hamba alla pista. Hommikuti käivitab end kange doppio’ga ja mõmiseb peegli ees endale sisendades üht viit “Niente Paura“ (it k ei karda midagi). Selline loom on siis see meie uus koduloom.
Sain ta täiesti ootamatult sünnipäevaks Ü-lt ja K-lt (küll on ikka hea, kui inimestel nii täpne silm, et panevad kohe 10sse). Möödunud nädalavahetusel, pärast pidulikku osa ehk siis, kui Eesti taasiseseisvumise pannkoogid olid vaarikatoormoosiga söödud, tegime muidu patriootidena südamed kõvaks ja asusime esimese iseseisva pastakatsetuse kallale. Jamie järgi otsustades käib kõik imelihtsalt, aga mõtlesime kohe kõhklevalt, et eks oma silm (või peaks ütlema hammas?) on ikka kuningas.
Tegime taina käsitsi (alustuseks 2 inimese ports – 2 muna ja 200 g jahu). Jahu lauale kuhja ja siis toasoojad munad sinna keskele kraatrisse.
Kloppisin munad lahti ja segasin tasapisi jahuga, kuni mass oli piisavalt paks et seda kätega mudida. Muljusin taina ühtalseks palliks, nii et see käte külge enam ei kleepunud ja oli ühtlane. Tundus, et kõik läheb plaani järgi ja nüüd võib asuda huvitama osa, rullimise juurde.
Millegipärast olen ma alati arvanud, et see taina rullimine on umbes nagu sokikudumine, et kõigepealt tee vanaema juures 2 aastat kuiva trenni ja siis võib-olla on lootust. Ma ei tea, kas see oli nüüd algaja õnn (eks järgmine kord paistab), aga sel korral oli see küll imelihtne, leiutama ei pidanud hakkama. Kõigepealt alustasime umbes 3 mm vahega (nr 1) ja lasime taina sealt 6 korda läbi, iga kord enne rullimist murdsin taina pooleks ja lisasin väheke jahu. Seejärel läksime samm-sammult väiksematele vahedele üle (nr 2, 3, 4 ja 5, igas vahes rullisime ühe korra). 6-ga tundus, et on vist juba õhuke küll.
Viimased nädalad olen teadaolevalt hõljunud tomatilainel. Küll bruschetta‘d, siis kuivatatud tomati pesto (sellest pean vist kohe eraldi loo kirjutama) ja nüüd siis üllatus-üllatus – tomati-ricotta ravioolid. Täidise tegin enne pastaga möllamist valmis – selleks võtsin u 150 g kuivatatud tomateid, 5 basiilikulehte, 1 värske küüslauguküüne ja sutsu soola. Suristasin minikomabainis kõik ühtalseks ja segasin hommikustest pannkookidest üle jäänud 100 g ricotta‘t lihtsalt juurde.
Edasi jagasin pastalindi mõtteliselt pooleks (nii pikku- kui laiupidi) ja jaotasin täidise poolele lindile ära (sain sellest kogusest 24 raviooli). Katsin hunnikud teise poolega tainast ja surusin vahed näppudega kinni. Edasi oli vaja veel vaid nuga ja paari enam-vähem sirget lõiget ja ravioolipätsid olidki valmis.
P.S. Väike nipp: kui tahta ravioolid normaalselt (loe: mitte jõudu kasutades) laualt kätte ka saada, pane enne kindlasti jahu ka alla! :)
Siis panin vee ohtra soolaga keema, lisasin väikse tilga oliiviõli ja keetsin ravioole u 1,5 minutit. Samal ajal sulatasin pannil killukese võid koos seedermänniseemnetega.
Ravioolid taldrikusse, sulavõi ja seedermänniseemned kastmeks peale, natukene riivitud Parmesani ja valmis ta oligi. Oli ikka hää küll, eriti kui mõelda, et algusest lõpuni enda tehtud…
… amps! Ja siis läksime Vabaduse Laulule. Nüüd ei jää enam muud üle – esimene vasikas aia taha aetud, tuleb Ü ja K vist külla pastale kutsuda.
P.S. Jahuga võib tegelikult keegi kogu aeg vehkida. Nii alla kui peale ja vahele ka. Siis on kindel, et mitte miski mitte kuskile kinni ei jää.
Ja pssssst… kui kellelgi jäi nägemata minu liikuvate piltide kokkuvõte ülivõrdes kulgenud Augustiunetusest, siis siin see on. Minu ehk siis toidulisest vaatevinklist.
Kes ilma jäi, siis järgmisel aasta uus ja kuuldavasti veel vägevam võimalus :)
Äge ! Mina olen juba ammu isetehtud raviooli usku:) Mõlgutan siin mõtteid ravioolidest kuuseriisikatega:) Nüüd ajasid isu nii peale , et tuleb metsa minna:)
Oh, mul ka veel veidi kukeseeni alles ja no kui see masin alles nii värske, siis vist tahaks kõike sinna ravioolide sisse toppida, eks (kas see on mööduv?) :D
Kusjuures nädalavahetusel korraks (ja üldse mitte plaanitult) Aegnal käies sain ühe nämma puraviku, nii et sel nädalal on kindel plaan metsa minna. Küll siis neid ravioole ka saab :)
Oh ma juba kahetsen, et ma seda lugema tulin. Nälg võtab niigi silmanägemise ära ja siis ma näen sellist õndsust arvutiekraanil. Õnneks on kohe kojuminek, kus ootavad mind kukeseened :) Ka nom-nom ju.
Kukeseened on väga nom-nom, Kärt! :) ja no ma ütlen, et seentega pean ma ka midagi tegema. Ja kui ma tublisti harjutan, teen ka varsti 1 minutiga pasta valmis. Siis ei ole probleemi külalisi kutsuda ;)
No tere tulemast klubisse! Pastamasin on meil ka armas sõber ja mina teen vahel isegi pelmeeni ja hinkaalitainast pastamasinaga (siis kõige õhemaks muidugi ei lase). Lisaväärtus on veel see, et lapsed on kohe väga toiduvalmistamise huvilised, kui pastamasin välja kraamida.
Ahjaa, mis ravioolidesse veel puutub, siis kui on vähegi mahlane täidis, siis peaks olema ettevaatlik ka ravioolide pikema hoidmisega enne keetmist. Taina läbivettimine ja seetõttu laua külge kleepumine on väga tõenäoline (ei pea vist täpsustama, et üks superhea kõrvitsatäidisega ravioolitegu oli pärast köögilaua küljes kinni mis kinni isegi allapuistatud jahuga ja keeta oleks võinud seda vaid keeva vett laua peale läigatades :) )
Tere, klubi! :) Kusjuures meil oli ka see, et kui muidu teen ma oma nikerdamisi köögis üksi (vabatahtlikult, ei heida praegu üldse midagi ett), siis selle masina juurest ei saanud ka meespool nina ega näppe kuidagi eemal hoida. Tekkis lihtsalt väike paralleel, et lapsed… ja mehed. :D
Kusjuures see jutt on väga kasulik ravioolide kohta. Ma tegin ju täiesti tunde järgi selle täidise. Ei tundunud üldse mahlane, aga need ravioolid, mis kauem seisid läksid jah selle stsenaariumi järgi, mis sa kirjeldasid. Järgmine kord proovin jälle. See on hea katsetamine, sest kui ikka välja tuleb on taevas :)
Ma olen senini pelmeene käsitsi teinud, aga väga- väga igatsen pastamasinat endale ka. Äkki jõuluvana toob :)
Sinu jutt ja pildid on taas enam kui ahvatlevad, Marju!
suud vesistav Jaanika
Aitäh, Jaanika! :) Mmm.. ma ootan ka pingsalt nüüd jõuluvana, sest sünnaks olid lihtsalt nii imehead kingid, et ei julge mõeldagi, mis sealt jõulupakist veel tuleb?! ;) Aga sina pane siis kiri teele. Pärast ei saa jõuluvana öelda, et soove pole avaldatud!
närisime harryga kiirnuudleid ja vaatasime nukralt pilte :P