Miks Mari peaks rohkem käsitööga tegelema

Käisin ükskord ema töö juures. Ta töötab lasteaias. Kell 7 hommikul istusin miniatuurse tooli peal ja üritasin oma põlvi miniatuurse laua alla mahutada. Laual oli karp eri värvi plastiliiniplönnidega (kusjuures tänapäeval ei ole nad enam kivikõvad ning neid ei pea radiaatori peal pehmeks soojendama!). Ootasime lapsi. Kui nad riburadapidi uniste nägudega laekuma hakkasid, küsis mu ema esimese asjana: “No tere, Merit, mida sa täna teha tahad?”

Imeline, eks. Ühelt poolt lihtsalt see, et su päev on alles alguses ja sa veel ei tea, mis sest saab. Aga sa võidki nii mõelda ja valida, mida sa tegelikult täna teha tahad. Ja teiselt poolt see, et iga laps mõtles paar sekundit ja teadis kohe, et just täna on õige päev ühe pissiva kassi või 3-jalgse sebra kleepimiseks. Lapsed on head eeskujud.

Täna lähevad need samad lapsed 1. klassi. Ja olles ise nüüdseks läbinud kõik need kohustulikud haridusasutused, mõne mittekohustusliku kauba pealegi ja tegeledes täna minimaalselt sellega, mida kõrgkoolis õppisin, olen mõlgutanud mõtteid, et miks see nii on.

Haridusteemast võiks pikemalt heietada, aga siin mõni mõttelõng minu ülemiselt korruselt…

Personaalsus

Esiteks tundub mulle nähtu ja kogetu põhjal, et lasteaias tegeletakse lastega palju individuaalsemalt – pannakse tähele, mida keegi paremini oskab, mida mitte nii hästi. Aga mitte ainult – seal arendatakse tugevaid külgi ka edasi. Koolis ununeb see osa ära. Või see on lihtsalt raskendatud, sest õpetajaid on palju, mis tähendab, et nad ei ole nii palju õpilastega enam seotud ja nende suurimaks eesmärgiks on üldiselt läbitud õppekava. Üks näide täiesti vastandlikust suhtumisest minu kogemusest:

Lasteaias suunati mind lisaks tavapärasele õppetööle veel ka kunstiringi, kus mulle väga meeldis käia (oletan, et järelikult oli seda annet minus tähele pandud). Samal ajal saatis mu inglise keele õpetaja mu koolitunnist minema, öeldes, et ma ei pea seal osalema, sest mu tase on juba niigi hea.

Sel hetkel oli see ühele gümnasistile muidugi meeldiv, aga…

Keskendu tugevustele, mitte nõrkustele

Miks on tugevate külgede edasi arendamine oluline? Sest ükskõik, kui väga sa ka ei pingutaks, kui sulle ei ole annet antud, et olla nt väga hea kokk, siis tubli õppimise tagajärjel saab ühest väga halvast kokast lihtsalt halb kokk. Igal inimesel on oma tugevused ja nõrkused. Ja inimestele meeldib ikka pigem õnnestuda kui pidevalt peaga vastu seina joosta (vähemalt mulle). Mis tähendab seda, et areng on palju kiirem selles vallas, milles sa juba oled loomu poolest hea. Rääkimata sellest, et selles vallas arenedes on see iseendale ka huvitav ja kaasahaarav. Kellele meeldib tants, kellele numbrid, kellele loodus, kellele kergejõustik… Igaühel on see asi olemas.

Kool lihvib nurki ja täidab auke, viimast nende esimeste, teravamate (ja tõenäoliselt ka eredamate) tippude arvelt. Ja nii on üsna kurb mõelda. Paratamatult tegeletakse sellega, et õpilane oleks võrdselt hea igas aines, nii matemaatikas, inglise keeles, muusikas kui kehalises kasvatuses.

On ju tavaline, et kui Maril on tunnistusel käsitöö 5+, aga matemaatika 3, öeldakse talle: “Mari, sa pead rohkem matemaatikat õppima!” Kuigi tegelikult võiks see olla otse vastupidi. Mis tähendab, et rohkem energiat kulub nende aukude (nõrgemate alade) täitmisele, potentsiaal jääb selle arvelt aga lihtsalt kasutamata ja arendamata. Ja kui mõelda üldiselt haridussüsteemi peale, siis on see isegi mõistetav. Aga kui mõelda indiviidi ja tema elus “selle” leidmisele, töötab see süsteem sellele ilmselgelt vastu.

Ent loomulikult ei saa kõiki kaarte koolile mängida. Sellepärast on oluline, et inimesed ka ise teadlikult keskenduksid oma tugevuste leidmisele (mis on ehk selle asja juures üldse kõige raskem osa) ja arendamisele. Et nad julgeksid oma alaga tegeleda (jah, isegi siis, kui see pole ehk ühiskonnas kõige prestiižsem või tasuvam). Ja et oleks julgust sellele kindlaks jääda.

Kindlasti on neid, kes on selle “oma asja” juba väga noorena leidnud, kuid neid ülejäänuid on kindlasti rohkem. Niisiis ongi minu soov kõikidele koolitee tallajatele, et te leiaksite õpingutest selle, mida sinna otsima läksite. Ja kui juhtub, et ei leia, et siis oleks teil julgust selle osas midagi ette võtta, sest:

a) ega enne ei tea, kui ei proovi ja
b) ükski asi/otsus pole maailmas igavene!

Ilusat kooliaasta algust! Tähistada sobib ühe väga lihtsalt valmiva ploomikoogiga :)

Videosoovitus samal teemal: Ken Robinsonist esinemas TedX-il ettekandega “School kills creativity” (eestikeelsed subtiitrid olemas)

Lehttaina-ploomikook Kreeka pähklite ja rummiga

250 g lehttainast
u 1 kg ploome
2 peotäit Kreeka pähkleid
2 sl rummi (pole kohustuslik, aga mul oli kuldne)
100 g pruuni suhkrut
1 kergelt lahtiklopitud muna
1 sl Demerara suhkrut
2 sl jagu külma võid, kuubikuteks lõigatud

serveerimiseks vaniljejäätist

Eelkuumuta ahi 200 kraanini. Poolita ploomid, eemalda kivi ja lõika veelkord pooleks. Pane ploomid pruuni suhkru, väiksemaks tükeldatud Kreeka pähklite ja rummiga kaussi seisma. Sega aeg-ajalt.

Rulli lehttainas küpsetuspaberi peal enam-vähem ümmarguseks, peaaegu ahjuplaadi suuruseks. Laota ploomid selle keskele ja voldi/keera tainaservad nii kokku, et täidis ja mahl välja ei jookseks.

Enne ahju panemist pintselda tainaääred munaga, puista tervele koogile peale Demerara suhkrut ja laota võitükid ploomidele. Küpseta 200-kraadises ahjus40-45 min või kuni koogi ääred on kuldpruunid ja täidis mullitab. Võta ahjust ja jäta umbes 15 minutiks jahtuma, serveeri koos jäätisepalliga.

 

Koogiks inspireeris raamat “Kuldne magustoiduraamat”.

Ma ei tea, vaielge vastu või kiitke takka, aga minu meelest on üks kõige ilusam asi siin maamuna peal üks õnnelik inimene, kes on rahul iseenda, oma arengusuuna ja tegemistega. Kui paljud meist võivad seda enda kohta öelda?

Mõlgutused ja arvamused ülemiste mõtete teemal on väga teretulnud, ilusat 1. septembrit! :)