Üle pika aja üks lugu sellest, kuidas oli enne ja mis sai sellest pärast. Ehk kuidas kodukontor lõpuks ka meie koju tee leidis.
{Taustaks üks hiljuti avastatud mõnus hommikulugu Lord Huronilt}
Ühel päeval ma lihtsalt otsustasin, et tänane päev läheb ajalukku sellega, et sel päeval hankisime endale kirjutuslaua. Igasuguste tegemiste nimekirjas on see olnud juba ammu, tuli ainult kätte võtta. Ja kui juba, siis juba – üsna pea tiirutasimegi mööda Tallinna linna, sihiks erinevad mööblikauplused. Väga pikalt heietama ei hakka – ütlen lihtsalt, et jonni “ajutist asja ei taha ja 200 euro eest saepuruplaati ka ostma ei hakka” tulemus oli see, et leidsime mitte midagi, kaotasime aga 3h ja posu närve.
“No aga oli ju otsustatud, et täna saame laua, siis seda ka peame saama,” mõtles kangekaelne mina. Niisiis hakkasingi õhtutundidel lauda veel ka internetiavarustest otsima. Läks vast 15 minutit, kui juba komistasingi Osta.ee-s ühe vana talulaua otsa, millele pikemalt mõtlemata oma pakkumise tegime. Kõigest 2,5h hiljem olimegi laua võrra rikkamad, sest meie pakkumine oli enampakkumisel endiselt esimene ja ka viimane. “Jee!” Veel samal õhtul leppisime omanikuga koordinaadid kokku ja järgmise päeva keskpäevaks oli laud käes. Nägi välja ta alguses siis selline:
Kui kauba kätte saime, uurisime lähemalt: üleni kuusepuust, täitsa tugeva ehitusega, ükski jalg ei olnud teistest märkimisväärselt lühem ega ka mädanenud… “Tõesti, jee!”
Mõned vead siiski olid 1) lauaplaadi peale oli kirillitsas sügavalt kraabitud “Aljoša ja …” veel kellegi nimi, 2) sahtli lukustussüsteem ei töötanud, 3) lauaplaat oli ilmselgelt olnud kunagi kaetud vakstu vms prrrrr… materjaliga, sest kui hiljem seda lihvima hakkasime, sisaldas lauaplaadi alumine äär suures koguses metalli, mis tuli enne tööle asumist kõik välja sikutada. No ja loomulikult igasugused täkked, praod…
Aga sellest hoolimata, pärast 5 tundi töökojas kolmeksi laua kallal nokitsemist oli vaatepilt selline:
Isa kuldsed käed olid muidugi asendamatuks abiks, sest mina üksi ei oleks lauda nii põhjalikult suutnud ette võtta. Oleksin piirdunud ehk lihvimise, jalgade liimimise ja värvimisega. Aga ei. Ühe hea töökojaga varustatud meistrimehe jaoks on niisugune poolik tegemine nagu ilma donut‘ita lõunapaus politseiniku jaoks (jah, oma kodu kõrval asuvast bensukast näen, et ka meil teevad nad juba seda sama). Niisiis võtsime laua täiesti lahti – ka lauaplaadist sai üks väga lihtne (täpsemalt 2-osaline) lego, mille pärast uuesti kokku liimisime. Sahtlilt eemaldasime lukumehanismi ja täitsime tühimiku väikse puuklotsiga…
Kusjuures nokitsemise käigus saime aru, et tegu on 100% käsitööga, mis viitas sellele, et see laud võib vabalt pärineda näiteks 19. sajandist (aga eks teadjad teavad paremini). Kui muidu oleme harjunud, et kõik asjad, s.t näiteks laua jupid on meil nagu ühe vitsaga löödud, siis sellel laual oli iga osa oma mõõdus. Üks plaat ühest otsast kitsam, teisest laiem, teine laud kuskilt pikem ja kuskilt lühem. Sahtelgi meenutas pigem trapetsit kui ristkülikut. Aga seda väärtuslikum meistriteos, sest kõik kokku toimis siiski, jumal tänatud, kenasti. :)
Kui töökojas sai laud sinnamaani töödeldud, et lihvitud, liimitud ja pahteldatudki (mitte maailma kõige peenemate peensusteni), siis jäi üle Tallinnas veel pahteldatud osad pärast kuivamist üle lihvida ja laud ära värvida. Kõigepealt kruntvärviga, siis Vivatixi valge, õrna kreemika tooniga, mööblivärviga. Alguses arvasin, et peaks õige värviga 2 korda värvima, aga kui 1. ring oli peal, tundus tulemus mõnusalt vahepealne – laua tekstuur ja pintslikarvade jutid kumasid mõnest kohast veel kergelt läbi. Ja kuna nii meeldis, siis nii jäigi.
Edasi tuli minna Mustrisse, et sealt üks kena sahtlinupp välja valida. Oli raske, sest neid armsaid on seal nii palju, aga lõpuks otsustasin siiski sellise kasuks:
Siis oli vaja sahtli esiküljele puurida auk ja nupp lihtsalt külge keerata. Jep, nii lihtsalt käibki.
Lasime laual 48h kuivada ja siis tõstsime paika. Istumiseks sobis juurde mu varem restaureeritud tool (mida näitasin oma blogi väga-väga algusaegadel), kuigi pikemas persektiivis peab ikka ühe mugavama töötooli ka hankima (mõtlesime midagi sellist).
Aga oleme lauaga ise ikka väga rahul – mis oligi ju eesmärk. Praegugi on siin laua taga seda postitust hoopis asjalikum tunne kribada (sisu asjalikkust see kahjuks veel ei garanteeri :P). Igal juhul sai laud eesootavate aastate mõttes kindlasti püsivam, originaalsem (täpselt samasugust ei ole kellelgi siin maamuna peal) ja kvaliteetsem kui poest ostetud plaadilaud. Ja pealegi vähemalt 3 korda odavam! Ausalt, paremat ei oska tahtagi…
Ja veel üks võit – lõpuks ometi on mu auguraual, pastellidel ja muul tränil kodu (loe: sahtel) olemas, hurraa!
Aga eile mõtlesin ja mulle tundus, et kuidagi järsku on meile see pime aeg saabunud (kuigi vähemalt ei ole veel lund maas, nagu eelmisel aastal samal ajal). Aga õnneks on sellel häid omadusi ka – see pimedusperiood ongi paras, et selliste nokitsemistega tegeleda. Ehk annab see lootust, et nii suurt auku enam “Enne ja pärast” rubriiki ei teki. :)
Nonii, kuidas teile meeldib? Kas sobiks enda koju ka mõni selline taaselustatud mööbliese? Tuleks mõne sellise hankimine ja korda tegemine üldse kõne alla? Või on kodus juba midagi sellist olemas?
vau, väga ilus. ja mul oleks täpselt samasugust lauda vaja :)
marju, niii ilus! uskumatult tubli!
Ma tõsiselt fännan vanadest asjadest uute tegemist (või vana taastamist), aga endal töökoja varianti ei ole ja teadmisi ka selles vallas napib. Ilmselt selle taha paljuski asi toppama jääbki. Et lihtsam on poodi uue järgi minna. Ma ükskord saagisin käsitsi ilma eriliste abivahenditeta lauajalgu lühemaks – hullumaja kuubis:D Aga teatud nurga all seisab, ega loksu:)
Nii kaunis ja eriti koos selle nupuga! Ma ise ka praegu “mööblikiiksuga” ja timmisin muide just eile ühte vana riiulit. :) Olen ka avastanud, et antiigikauplustest leiab vahest väga ägedaid asju sama hinnaga ja odavamaltki kui see saepurukaup, mida mööblipoed pakuvad. Enamasti on need juba ka korda tehtud ja sahtlidki liiguvad paremini kui mõnel uuemal liigikaaslasel.
Mina soetasin hiljaaegu ühe eriti ägeda suure sahtliga rätsepalaua, mida ise söögilauana kasutan. Ma küll kohutavalt armastan valget, aga seekord jätsin laua väärikale eale kohaselt täiesti paljaks. Sahtlis hoian Saksamaa vanatädi lauahõbedat:) Aga järgmise laua (töölaua) plaanin kindlasti valge teha ja võib juhtuda, et pöördun nõus saamiseks Sinu poole;)
Väga kena! Nupuke on ka üliarmas ja täpselt omaniku nägu :)
Natuke kahju, et lukustust ei taastanud, aga kui nüüd mõelda, kas seda tingimata vaja on, siis vist mitte.
Väga tore postitus!
Imeline laud ja tore helge lugu novembrit alustama. Mul hakkasid kohe käed sügelema:)
nii tore, et teil jagub tahtmist ja oskust! ning et selleks siis aega võtate!
imeilus! ja tõesti, lauriga nõus :P
oihh, nii lahe lugu. jubealt meeldib asju parandada ja teha, a probeemiks on ruumipuudus. ei ole töökoda või isegi katusealust kus seda teha :( korter vist ei kannataks kui siin lihviks ja plödistaks värviga
Ma pean ütlema, et Sul on ikka väga head ideed ja tegemised:)
Sa kirjutad väga haaravalt :) Mõnus lugeda ja meenutab oma kapiotsinguid, kui ühel hetkel oli Soovis kuulutus täpselt minu kapiga ja selle eest küsiti ka mulle sobivat hinda. Õiged asjad jõuavad õigete inimesteni, et nad saaksid oma funktsiooni täita :)
Aitäh teile kõigile! :)
Sircu, kui nüüd teisi (õigeid, ehk pikemaid) jalgu ka alt otsast suti-suti saed, siis enam ei loksu üldse ;)
Merit, ootan huviga!
Kairi, lukustus oli jah igat pidi väändus ja katki, nii et seda kahjuks korda ei saanud. Aga ega otseselt lukustada midagi vaja ei ole ka. Vääriskividega kaelakeesid mul ei ole ja kui oleks, siis hoiaks neid vist kuskil mujal. :)
Ussicke, tõsi lugu, eks minugi lauaost ju venis. Järelikult oli vaja see laud ära oodata!