Mitmenädalased talgud ja minu paradiisiaed

2 nädala pärast kolime Saaremaale. Suveks. Või vähemalt esialgu suveks. See, mis sügisel saab, jäägu siis otsustamiseks, aga hetkel on igatahes käed-jalad tööd täis. Peamiselt on tööd täis sellega, et endale Saaremaale elamine õigeks ajaks valmis saada. Ehk siis ait, mis juba alates 1. juunist on meie esimene kodu (üürika anname Tallinnas ära). Teiseks hoiavad hoogu üleval ka aiatööd. Aga kõigest ükshaaval lähemalt.

Ahjaa, hoiatus! Kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga! Sest akende hööveldamise, kõrgpeenrakastide kokkukruvimise, aknaaukude tegemise, pööningu korrastamise… jms kõrval ei jää tavaliselt väga palju aega, et “tagataskust” see va peegelkaamera ka veel välja võtta. Aga kui kiired ajad möödas, hakkan seda kindlasti tihedamini ka seal peenarde ja maja ümbruses tegema. Aga nüüd siis lähemalt.

 

AIT

Mõnes mõttes sai kõik alguse sellest hetkest, mil see höövlifoto tehtud sai. Ehk sellest, kui olime ühel aprillikuu nädalavahetusel sõitnud isa töökotta ja asunud tegema reaalseid samme uue kodu suunas. 2 päevaga said (peaaegu) valmis 2 akent ja 1 uks. Mõtteid aita kolimisest olime selleks ajaks muidugi juba kuid mõlgutanud, aga nüüd said need – aknad ja uks – ka valmis. Mis omakorda tähendas seda, et nüüd pidid need ju ka päriselt kuskile ette minema! :)

Täpsustuseks ütlen kohe alguses ausalt ära, et see ait ei asu Saaremaal kuskil pärapõrgus, vaid vana talukoha hoovil, kus muidu niisamagi suviti väga tihti käime. Lihtsalt mõtlesime sinna kolida, sest aidas veel ei elanud keegi (või vähemalt nii me arvasime)! Kui me aprillikuu lõpus aida pööningut koristasime (mis tuletab meelde, et kunagi pean tegema ka mida-kõike-ühest-mitme-põlvkonna-talust-ja-selle-panipaikadest-ei-leia postituse), leidsime sealt sellise eluka:

Jep. Nõrganärvilistele ei soovita, vabandust. Aga see pilt siin ei ole tegelikult pooltki nii hirmus, kui selle leidmine hämaras valguses, pööningul! Olles äsja vedanud tema pealt ära hunniku puulaudu ja muud sodi, hakkasid silmad hämaras järjest rohkem seletama – mis (või õigemini kes!) asi see nüüd siis oligi… Esimese hooga hakkasin muidugi kohe kätega hirmsasti vehkima ja üsna kiiresti olin väiksest pööninguaugust väljas värske õhu käes. Ei läinudki kaua, kui uudishimu sai võitu, ja uurisime teda siis veidi lähemalt. Pildi pealt võib jääda mulje, nagu tegu oleks rotiga, aga see “röntgenpilt” kuulus kindlalt kellelegi tunduvalt kogukamale (tikutoosi ei olnud tagataskus, et võrrelda) – pakuti välja kärpi? Tegelikult on ta siiani tuvastamata (kiipi ei olnud ka kuskil näha :P), aga võite ette kujutada, kui uhke avapaugu meie esimesed talgud sellega said! :)

Maikuus on meil olnud kõik nädalavahetused tihedalt tööd täis. Pärast maikuu suuri talguid, kuhu tuli abivägi ka Pärnust kohale, nägi pööning juba üsna tantsupõranda moodi välja. Kahjuks ei ole fotot olukorrast “enne”, aga võite ettekujutada olukorda, kus vaevalt saab üks inimene pööninguuksest sisse ronida ja siis lihtsalt sinna samasse ette maha kükitada, sest ülejäänud pööning on igasugu kraami täis.

Pööninguga on see hea lugu, et alguses me isegi ei mõelnud selle peale, aga tööde käigus selgus, et pööningule on võimalik edasi ehitada. Ehk järgmisel suvel, kui meile Saaremaal endiselt meeldib, on mõte magamiskohad sinna kolida. Enne tuleks see ära soojustada, lauad peale lüüa nii põrandale kui ka katuseviilule, sest sealt pudiseb praegu rookatus vähehaaval alla.

Ait ise on tegelikult pikk hoone, millest 2/3 on ehitatud maakividest, 1/3 palkmaja stiilis. Esimeses kolmandikus hoitakse tänapäeval jalgrattaid jms, teine kolmandik on nn liha-kala ait, mille muldpõrand ja maakiviseinad hoiavad selle mõnusalt jahedana. Ja kolmas osa ongi siis nagu väike palkmaja, ligikaudu 20 ruutmeetrine vana viljasalv. See tähendab, et ruum oli algselt täiesti pime (1 uks), hiirtevaba ja samas hästi ventileeritud (ma arvan). Kahjuks ei ole ka aida ukse avamisest ja sealt vastu vaatavast olukorrast seda “enne” pilti, sest eelmisel suvel tegime aida täiesti pahaaimamatult tühjaks ja sorteerisime sealt tulnud kraami ära. Siiski-siiski – paar tundi enne ukse- ja aknaaukude tegemist nägi vaade ukselt välja umbes nii:

Edasi tuli isal 2 päeva tööd teha ning aknad ja uks saidki ette.

Nüüd möödunud nädalavahetusel olid prioriteedid aias vähe olulisemad, nii et aidas jõudsime teha veidi vähem, aga siiski 4 asja:

1) E lammutas aida tagaosast varikatuse ära
2) immutasime aknad ja ukse värnitsaga (linaõli)
3) E tihendas aknad ja ukse linatakuga
4) vedasime toa (peaaegu) tühjaks

Järgmisel nädalal ootab pööningut ees lõplik tolmust ja väiksemast sodist puhastamine (mõne tõsisema tolmuimejaga), kerge soojustamine ja põranda katmine, et sodi alla ei kukuks. Praegu pudiseb rookatusest sodi pööningule ja kuna pööningupõrandal on lihtsalt palk palgi kõrval ja praost võib otse alla tuppa näha, pudiseb see sinna edasi. Sellel aastal veel pööningule magama ei koli. Tark ei torma. Vaatame esimese suve all ära.

AED

Ma ei teagi, kumb oli enne, kas mõte aianurga rajamisest või Saaremaale kolimisest. Mõlemad on vaheldumisi eksisteerinud. Aga kui Saaremaale kolimise mõte oli juba üsna klaar, hakkasin aia jaoks täpsemat plaani hauduma. Tegelikult inspireeris mind üks Saaremaa elamine Valjalas, kus me eelmisel suvel sünnipäeval käisime. Eramaja asulas, kus maja taga oli aiamaalapp, kus ridade viisi paksult kapsast, ube, tomateid… Mäletan, et ohkasin seal unistades omaette: “Tahaks kaaaa!”. Ja nüüd, rutem kui ma seda arvatagi oskasin, on mul tegelikult samasugune võimalus käes.

Kuigi alguses tundusid mulle pikad peenrad just sümpaatsed, siis viimasel hetkel otsustasin kevadel ikkagi kõrgpeenarde ehk peenrakastide kasuks. Tegime panipaikadest leitud lauamaterjalist esimesel päeval kohe 4 kasti valmis. Järgmised 2 tegin juba ilma meeste abita! ;)

Miks kastid?

1) taluplats on nii suur, et on hooviplats ja siis on põhimõtteliselt põld – tahtsin midagi hubasemat ja aiamaalaadsemat ka
2) ruutmeetri kohta keskmiselt rohkem saaki (väidetavalt)
3) vähem rohimist
4) vähem kummardamist
5) järgmistel aastatel varasem saak (või lihtsalt võimalus varem asju maha panna ja kasutada neid minikasvuhoonetena taimede ettekasvatamisel)

Kastid said täidetud nii, et kõige alla kiht oksi või poolkõdunenud puitu, peale eelmise aasta kompostihunnikust komposti, sellele veel loomade pidamise (ehk ammusest) ajast pärinevat sõnnikut, kasvuturvast ja musta mulda. Usun, et sai küll piisavalt hea ja viljakas muld, mis ongi väidetavalt tavalise peenraga võrreldes keskmisest suurema saagikuse põhjuseks. Ja kuna muld on korralik ja puhas, siis ei tohiks seal ka eriti palju umbrohtu olla.

Olin selleks kevadeks varunud kõvasti seemneid, sest teadsin, et nüüd on suured võimalused (esimest korda suur maalapp) käes :) Paar nädalat tagasi hakkas juba mureloor mulle pähe vajuma, sest oli tunne, et ma ei saagi kaste valmis, ei jõua mulda sisse viidud ja kui jõuangi, on külvamiseks juba lootusetult hilja. Õnneks läks asi üle ootuste hästi ja sain kastid emadepäevaga valmis, nii et siis sain juba kastidesse esimesed taimed pista.

Ühte väiksemasse kasti läksid esimesed ürdid (eelmisest aastast ellu jäänud tüümian, salvei ja pune), teine väike kast on pühendatud meie pere suurtele piparmündifännidele. Keskmised kastid on salatite päralt ja tagumistesse, kõige suurematesse külvasin eile õhtul viimased seemned – peedid, porgandid jt juurikalised, kapsad, kõrvitsalised ja ka ühe pisikese rabarberitaime, mille muru seest leidsin. Nüüd pöidlad pihku, et oleks ikka suvel ka midagi pildistada! :)

Teine suurem aiandusprojekt oli uus kasvuhoone. Õigemini vana, aga uus. Kunagi 80ndatel tehases tehtud kasvuhoone, mis oli juba eelmisel kevadel valmis ostetud, aga üles ei jõutud panna. Kusjuures kunagi varem ei olegi see püsti veel olnud. Ja 30 a pärast tehasest tulekut on mu meelest veel täitsa normaalne aeg ju! :) Mehed maadlesid juba mitu nädalat kasvuhoonega ja kui see lõpuks valmis sai, hakkas naispere maadlema pikkade tomatitaimedega. Istutasime need oma 20-30 cm võrra horisontaalselt mulla alla (tomatid juurduvad siis paremini ja taim saab vägevam). Õhtul lugesin kokku – 54 tomatitaime (9 eri sorti), 42 basiilikut (3 eri sorti), 9 tšillit (2 sorti), 2 kurki ja tiba rukolat, spinatit ja üht salatisegu.

Nüüd valutab mul süda veel vaid põldoa ja sidrunheina pärast. Need tahan panna pika vao sisse, mis me kastide kõrvale ikkagi ka tõmbasime. Kohe kartulipõllu jätkuks. Veidi hilja juba on, aga proovin ikkagi. Ja aedubades tahan teha kastide taha, kastide ja ka esimest korda maha pandud kollase vaarika vahele onnid, nagu vanaema vanasti tegi. Ahjaa, nüüd tuli meelde, et viimane töö oli veel kartulipõllu ja aiamaa vahele pika vao peale 70 maisi külvamine. Vaatame, mis välja tuleb, olen igatahes põnevil. Kunagi olla seal isegi maisi kasvatatud, nii et lootust on! :)

Ja muidugi lilled ka. Nendega pean ka nädalavahetusel tegelema!

P.S. See sai nüüd vist küll maailma pikim blogipostitus.