Eelmises postituses alustasin meie suvist Eestimaa reisilugu, mis jäi pooleli siis, kui olime sõitnud Saaremaalt läbi Haapsalu, Pärnu, Viljandi, Otepää Lõuna-Eestisse, seal ringi tiirutanud ja lõpuks maandunud telgiga Värskasse järve äärde.
Edasi oli plaanis võtta suund mööda Peipsit üles ja tiirutada ka Ida-Virumaal. Viimase külastamisel tuli plaane veidi muuta, aga paaris kohas sai seal siiski käidud. Nüüd aga kõigest lähemalt.
Värskast Peipsiveerele suunda võttes jäi teele Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres. Olen kunagi väiksena Taevaskojas ühe korra varem käinud, aga sellest on mul väga vähe meeles, peamiselt ainult see, et isa sai sealt mingisuguse kahtlase seljavalu. Niisiis olin ma seal justkui esimest korda ja vaatepildid, mis seal avanesid olid ikka väga võimsad – Eestimaa üllatab mind ikka ja jälle. Mõnus päikeseline jalutuskäik viis läbi metsaserva, imetledes teele jäävaid liivakivipaljandeid. Oli vist selle reisi esimene soe hommik, nii et jope sai käevangu võtta ja sooja kivi peal istudes loodust ja päikest nautida.
Ahja jõe ääres ööbisime nn meie pere salakohas, kus mu vanemad ja vend olid käinud, mina veel mitte. Isa rääkis, et selle koha avastas tema sõber millalgi 90ndatel, kui ta läks Lõuna-Eestisse puhkama ja olla siis Põlva poe ees istunud vanamehelt palunud neile üks kohalik hea telkimiskoht ette näidata. Loomulikult õllepudeli eest. Kui mees neid kohale juhatas, olla isa sõber andnud mehele hoopis 2 pudelit, sest see oli lihtsalt nii hea koht!
Hakkasime õiget kohta peamiselt isa mälu järgi otsima. Kirjeldused olid stiilis: “Ja siis oli seal kuskil mingi laut ja pärast seda varsti vist läks tee vasakule ja sealt veel päris pikalt edasi”. Niisiis võib ette kujutada, et ekslesime päris tükk aega, sest tol ajal ei saanud ju telefoniga oma koordinaate kõigile jagada :) Mul oli aga silme ees üks foto sellest, kuidas ema seal samas kohas Ahja jões ujumas käis ja missugune oli sealne taust – kõrge liivakivipaljandiga koht. Niisiis otsisime justkui seda killukest fotost. See otsimine oli päris põnev ja kandis ka vilja – lõpuks leidsime täpselt õige koha ülesse! Nii lahe!
Veidi eemal, jõe äärt mööda edasi jalutades märkasime veel rummipudeli seltsis kalastavaid naisi ja hiljem läksid meie lähistelt kummipaadiga jõele veel seltskond meesterahvaid, nii et tundus, et nii salajane see koht enam vist ei olnudki, aga see ei lugenud. Panime oma telgi sinna metssea tuhnimisjälgede kõrvale püsti, tegime jõe äärde lõkke ja nautisime Noprist kaasa toodud tooteid. Natukene oli kõhe ka, sest öösel oli seal ikkagi täiesti vaikne, siin-seal kostus loomahääli.
Peipsiveerel
Peipsi ääres alustasime Alatskivi lossist, sõime seal samas lossikompleksi ühes väiksemas hoones asuvas Apollo Belvederes.
Toit oli kohalik ja aus. Perenaine oli väga lahke ja meeldejääv, magusat otsustasime minna proovima Alatskivi lossi restorani, et ka sellest saaks aimu. Viimane meeldis mulle isiklikult rohkem sisutuse kui magustoitude poolest. Suundusime edasi Pauli sibulatallu.
Pauli sibulatalu
Pauli sibulatalu asub Kolkjas ja seal asjatab Kostja, kes tegi meile lahkelt oma sibulaaias eksursiooni ja jutustas, kuidas saab sibulalt seemet, kuidas seemnest saab 1. aastal tippsibul, 2. aastal meile tuttav n-ö tavaline sibul ja kuidas siis alles 3. aastal saab sellest jälle seemet (all vasakpoolsel pildil). Neil seal Peipsi ääres on ju oma stiil peenarde harimiseks – peenarde vahele on kaevatud u 50 cm sügav vahekäik, kuhu visatakse kogu umbrohi. Järgmisel kevadel aetakse vahekäigud mulda täis ja tekitatakse eelmise aasta vahekäigu kohale uus peenar. Põnev ja väga loogiline tegelikult, aga samas ikkagi väga harjumatu hoopis teist süsteemi näha :)
Naljakas oli see, et kui ma Kostjale helistasin, et kas tohime tulla, küsis ta kohe, kui palju meid on. Oli kuidagi veidi kõhkleva moega. Kui aga kuulis, et ainult kahekesi, siis oli nõus meid siiski vastu võtma. Kohale jõudes tuli välja, et tal oli just paar bussitäit inimesi käinud ja mees sellest üsna väsinud. Seda armsam oli, et ta meile oma aeda ikkagi näidata ja sibulakasvatusest rääkida viitsis. Kohe alguses imestas ta suurte silmadega, et miks ikkagi 2 nii noort inimest sibula kasvatamisest nii huvitatud on, mis oli parajalt naljakas, sest oli ilmselge, et tema arvates oli meil midagi viga :)
Kostja pakkus meile veel otse ahjust tulnud sibulapirukaid ja kuna ta naine oli tulnud just mustikalt, pakkis ka neid meile lahkelt kaasa. Nii et käik Pauli sibulatallu oli tõeliselt armas! “Oleks vaid noori sibulakasvatajaid seal rohkem,” nagu Kostja ohkas.
Sibulatalust mitte kaugel asub ka Kolkja vanausuliste muuseum, kuhu soovitan ka kindlasti sisse astuda ja ka ekskursioon võtta. Tädi oskab ülihuvitavalt rääkida!
Peipsi ääres oli esimene öö, mida ei veetnud telgis, vaid hoopis sugulaste juures piki Peipsit kulgevas tänavkülas Kasepääl. Käisime öösel kambakesi Peipsis ujumas (tõsiselt soe ja ilus õhtu oli, aitäh pererahvale!). Ja loomulikult ostsime Peipsi äärest ka suitsukala! :) Peale latika eriti midagi muud ei pakutud. Ühe suure võtsime ka vanaemale külakostiks kaasa, kellele me Kohtla-Nõmmele edasi külla sõitsime. Vanaema näitas uhkusega oma aiamaad, mis on tema elu A ja O. Ühtegi liblet lillepeenardes ei olnud ning kartul ja porgand vohas head saaki lubades. Jah, kõik oli nii, nagu olema pidi.
Valgus tunneli lõpus – Kohtla Kaevanduspark
Põhimõtteliselt vanaema kõrvaltänavas asus ka Kaevanduspark, kus saime ka napilt ära käidud, sest jõudsime kohale, kui päeva viimasele grupile tehti juba sissejuhatavat juttu. Raudselt väga äge koht, kuhu minna! Kiiver pähe ja päris kaevuri jakk üll ja nii me seal maa all niiskes kambakesi tuiasime. Masinad, mille korrasolekut meile meie eksursioonijuht uhkusega demonstreeris (sest ta ise oli nende masinatega töötanud ja neid ümber ehitanud), tegid täiesti hullu häält, aga minu üllatuseks oli kogu ventilatsioon maa all nii hea, et tekkis tunne, et nii värsket õhku ei ole isegi maa peal. Pärast saime “kaevuritetaksoga”, millega kaevurid igal hommikul nt 40 minutit kaevamispaika sõitsid, jupikese sõita. Väga lahe koht oli. Eriti teades, et mu üks vanaisa, keda ma kunagi ei näinudki, töötas ka kaevurina.
Kuigi käik oli lahe, ei kujutaks ikkagi ette, kui peaks iga päev ise sellistes tingimustes töötama. Vanasti, kui seal ei olnud veel masinaid, siis töötasid seal ka muide naised. Aga selle eest, et kaevurid seal üldse tööl käiksid, maksti neile ka head palka – vene ajal nii umbes 7 korda rohkem kui õpetajatele.
Kuremäe klooster
Ida-Virumaal külastasime ka Kuremäe kloostrit, kus ma polnud ka varem käinud. Jälle müstika, et Eestis selline koht asub. Alustasime sissejuhatuseks sellest, et käisime Peipsi äärest meiega ühinenud K-ga ennast pühas allikas üleni kastmas. Huvitav kogemus, külm vesi ja päris pikk järjekord inimesi, kes kõik seda teha tahtsid. Peamiselt mitte eesti keelt kõnelevad naised ja vähemalt 1 mees. Edasi jalutasime juba kloostri enda territooriumil, kus pildistamine ei olnud lubatud, nii et olin eeskujulik, kuigi näha oli, et paljud sellest keelust palju ei pidanud.
Klooster on seal täiesti omaette toimiv üksus. Kõik eluks vajalik kasvatatakse või tehakse ise. Nii võiski seal näha mesitarusid, viljapuuaeda, ilupeenraid… Nagu omaette eksisteeriv minimaailm ühel väga väiksel maalapikesel. Ja sinna juurde kuuluvad väikesed majakesed, kus kloostrielanikud elasid – territooriumil ringi jalutades oli tunne, nagu oled sattunud mõnda filmi või muinasjuttu. Nii teistmoodi oli kõik. Jällegi väärt koht Eestimaal, mida külastada.
3 punkti ehk 3 viimast mõisa
Edasi läksime õhtust sööma Saka mõisa, mis oli väga kauniks tehtud. Restoran oli üsna klassikaline, E-le väga meeldis, toit oli hea, teenindus super, aga mulle meeldiks rohkem mingi kiiksuga või rohkem isikupärasem koht. Jalutasime veel pargis ja käisime ka merd vaatamas lähedal asuvast tornist. Võimas vaade oli.
Edasi suundusime järgmiste sugulaste juurde – Habajale. Siis oli juttu juba reisist nii palju, et muljetasime seal öötundideni. Järgmisel hommikul astusime läbi kohalikult kirbukalt ja võtsime suuna meie reisi lõpp-punkti – Põhjaka mõisa. Tee peale jäi aga veel Kõue-Triigi mõis, millest nüüdseks juba nii palju räägitud. Nii mõisa enda, toidu kui topiste osas. :)
Kuna ma ei teadnud eriti midagi oodata, peale selle, et seal on äge, oli see, mis meid ees ootas, ikkagi üllatuseks. Interjöör oli mõisal väga äge, värviline, luksuslik ja julge. Kahjuks oli restoran veel suletud, kui meie sinna sattusime, aga sellegipoolest lubati meil lahkelt terrassil üks kosutav hommikukohv teha. E-l siis. Kindlasti tahaks sinna ka ühel õhtul sööma minna.
Edasi suundusimegi Põhjaka mõisasse, kus meil oli targasti juba laud lõunasöögiks kinni pandud, sest kui kohale jõudsime, ei olnud ühtegi lauda vaba. Niisiis lubasime endale ühe hea lõunasöögi ehedas Põhjaka stiilis ja suundusime läbi Pärnu Saaremaale tagasi. Oli mõnus, Eestimaa, aitäh ja järgmise reisuni! :)
