Isetehtud kohvilaud

Loodan, et kõigi 2013. aasta on mõnusalt alanud! Ja südamest tänu kõikidele, kes armsad soovid mu blogi tähtpäeva postituse juurde jätsite! Olen nüüd aasta alguses saanud üle tüki aja mõnusalt puhata. Aga eks ikka selleks, et kohe-kohe uue hoo ja uute ideedega edasi minna. Õnneks on viimaseid hetkel parajalt, nii et nii mõnegi mõttega ootan kärsitult, et saaks selle teoks teha ja tulemust ka teistega jagada… Aga kõigepealt juba teoks tehtud asjadest!

Sellest on nüüd tükk aega möödas, kui ma viimati mõnd meisterdamis-restaureerimis projekti jagasin. Üks esimestest katsetustest oli mul juba paar aastat tagasi kursustel valmis nikerdatud see ilus valge tool (mida kasutasin hiljem ka selles postituses) ja üks suurematest projektidest, kui meie projekt “suveks aita elama” kõrvale jätta, on siiani olnud vana-uus kirjutuslaud. Nüüd, õigemini veel 2012. aasta viimastel päevadel sai valmis meie uus kohvilaud, mis tehtud euroalusest.

See idee on sisustusportaalides, -blogides, -ajakirjades üsna levinud, aga kui ma seda esimest korda nägin, teadsin kohe, et see on midagi mulle ja panin mõtte tallele. Mul on millegipärast juba ammusest ajast nõrkus suurte ja madalate laudade vastu. Ja kuna (ikka veel mõneti ju uues) kodus selline diivanilaud puudus, tuli oodata vähegi vaba hetke ja see teoks teha. Sel korral võttis E ka projekti omaks ja talle omase põhjalikkusega saagis euroaluse otsad ühtlaseks, lihvis aluse hoolikalt igalt poolt üle, kuna alguses oli see ikkagi suhteliselt “karvane” (ja mina juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas mõni külaline oma kalli sukapaari seal ära lõhub ja seda vastutust ei taha ma ju enda peale ometigi võtta, eks :)). Edasi läks värvimiseks, mida tegime 2 tiiru. Rattad ja kruvid ostsime otse poest ja nii lihtsalt see käiski.

Ahjaa. Euroaluse endaga oli lugu selline, et meil oli tuttavate kaudu juba 2 varianti soolas, kust alus niisama saada. Aga kuna olime juba kord ehituspoes, mõtlesime, et küsija suu pihta ju ei lööda (kuigi vahel on tunne, et tänapäeval ei või selles alati kindel olla…). Ootasime laoplatsis veidi aega töötajat ja kui too tõstukiga vurinal saabus, näitas meile pika jututa n-ö vanade ja kasutatud euroaluste hunniku, mis õues lume ja lörtsi sees seisis, kätte. Soovitas veel isegi, millised neist on tugevama ehitusega. Ja nii me sealt siis ühe ilusama alusega koju tulimegi :)

Ideaalis tahaks nüüd sellele veel katteks peale saada paksemat klaasi ja laua alla tahan kinnitada võrgu-kanga, et ajakirjadele-raamatutele tekiks väike riiul. Samuti tahaks laua alla suuremat vaipa, see teeks toa kokkuvõttes ka hubasemaks. Aga teadagi, kuidas nende ajutises staadiumis asjadega tihti on… aga küll ma jõuan! :)

Eriti meeldib mulle selle laua teisaldatavus – kummist rattad veerevad väga kergelt ja samas ei kraabi see teisaldamine kuidagi põrandat. Teiseks on laud ka mõnusalt suur (u 80×110 cm), nii et ühest ajakirjast laud veel n-ö üle ääre ei aja (nagu eelmise laua puhul) ja inimesi mahub selle ümber ka korralikult, nii et lauamänge ei pea enam põrandal mängima. ;) Aga üle kõige naudin ma seda, kuidas see teeb elutoa terviklikumaks, kodusemaks, omapärasemaks ja kohe kutsub mind selle äärde diivanile ajakirja-raamatut lugema ja teetassi enda peale toetama…